Beebiblogi: mehe töö ei ole lapsega tegeleda?

Palju räägitakse meeste- ja naistetöödest. Minu meelest võivad sellised piiritlused kehtida näiteks maakohtades, kus mehed reaalselt ehitavad, remondivad, toimetavad õues jne. Sellisel juhul on õige, kui naine tegeleb samal ajal kokkamise ja maapidamisega. Kuid lapsed — need on ikka mõlema kasvatada!

Olen kuulnud naisi kurtmas, et õige raske on imikuga kodus, kui

laps

aina nutab ja karjub. Veel raskemaks teeb olukorra mees, kes pärast tööpäeva koju tuleb ja aru ei saa, miks ometi söök laual pole ja toad puhtusest ei läigi. Sest samal ajal kui mees tööd rabas, on ju naine lapsega päev läbi “kodus vedelenud”.

See sama naine on väsinud. Ma usun, et nii mõnigi, kellel veidikene rahutum laps, mõistab seda, et lapsega kodus olemine ei ole sellisel juhul mitte mingi puhkus. See on võitlus lapsega, et ta ei nutaks. Sa trambid lapsega toast-tuppa, proovid leida viise, kuidas teda lõbustada, võimelda, et gaasid välja saada, õues jalutada, et laps ka magama jääks. Millal naine magab, ei ole mehe asi,
eksole ju?

Mees tuleb koju, ta tahab näha meigitud naist, magavat last, toitu söögilaual ja koristatud tube. Sest need on naise AINUKESED tööd, rõhutab see mees. Öösel võiks naine ju mehele keretäie keppi ka anda. See on ka tema töö.

Kui see sama naine palub meest, et see siis nii kaua lapsega tegeleks, kuni tema koristab või süüa teeb, keeldub mees sellest kategooriliselt. Sest see pole tema töö. Tema tööpäev on läbi ja tema võib nüüd teleka ees õllepudeliga raskest päevast puhata. Naine ohkab ja tunneb ennast süüdi, et nõnda kehv naine on.

Ja sellised situatsioonid toimuvad päriselt! Tõepoolest on selliseid mehi ja selliseid naisi. Alles hiljaaegu sattusin ühe naisega vestlusesse teemal, et kas naine peaks kodus kõigega ise hakkama saama. Tema arvas, et peab ja saab. Temal olevat mees kodus rohkem “vaimseks toeks”.

“Aga miks sul siis meest vaja on? Sa võiksid samahästi ju lihtsalt usklikuks hakata, kui sul ainult vaimset tuge vaja on, kes reaalselt lillegi ei liiguta?” küsisin ma. “No aga ma ei saa ju meest noa ähvardusel mähet vahetama sundida!” kurtis ta.

Mis mehed need on, keda tuleb noa ähvardusel sundida naist aitama? Mis mehed need on, kes ei näe, et naised on väsinud. Mis mehed need on, kes ei saa aru, et päev läbi lapsega tegelemine ei ole sama lõõgastav kui spaas käik? 

Ja miks nad ei aita?

Olen kuulnud, et mõned mehed saavad alles siis aru, et naine on murdumas, kui tema ees lohutamatult nutma puhkeda. Või siis arvavad, et küll on see naine täna viril ja dramaatiline…
Ma ei kujuta ettegi, et pärast mehe tööpäeva lõppu ta mind lapsega ei aitaks. Ega ma Jeesusest ei viljastunud, ikka mehest. Seega ei ole see sugugi mitte ainult minu, vaid mehe laps ka. Loomulik on, et mõlemad temaga tegelevad, tema mähkmeid vahetavad ja temaga pallil hüplevad, kui tegelane kuidagi magama jääda ei taha.

Kahju on nendest naistest, kes on suutnud endale meeste asemel mingid töllakad võtta, kelle arust kodus aitamine võrdub “kodukanaks” olemisega ja liigutavad lapseprobleemid naisteprobleemideks. Miks sellistega lapsed saadakse, seda ma ei tea.

Meie igapäevaheietusi saate lugeda aadressil www.mallukas.com, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.