Beebiblogi: miks sa ronid haigena või haige lapsega imikule nina alla?!
Esiti süüdistasin ma ennast, et olen ju last rõdule magama pannud, ehk on ta kuidagi niimoodi külma saanud. Samas ei tundu see loogiline, sest rõdul ei puhu ju tuul, tal on ikka seljas kõik õiged õueriided ja tekikenegi peal.
Siis meenus mulle, kuidas ma hiljaaegu lapsega trolliga sõites kuulsin, kuidas keegi köhis nii raevukalt, et heli järgi kõlas küll, nagu köhiks ta vähemalt rusikasuuurusi kopsutükke välja. Mul hakkas rõve ja ma väljusin Mariga trollist. Läksin need paar peatust jala, sest ühistranspordis nuuskavad/köhivad inimesed ajavad mind oksele. Jah, ma tean, et seda ei saa ju tagasi hoida ja ju siis peavad nad kuskile minema, et tõbisena ringi liiguvad, aga see on lihtsalt nii rõve. Ma olen ise sellepärast trollist kunagi väljunud, et ma ei suutnud köha tagasi hoida ja ei tahtnud teistele väga rõve paista. Paraku teised inimesed nii kenad ei ole, vaid tõmbavad käega ninaaluse puhtaks ja hoiavad rahulikult torust kinni, et mitte pikali kukkuda.
Ka arsti juurde kontrolli minnes on eesruum alati köhivaid ja nuuskavaid inimesi täis. Ega ma ette heita saa, inimesed ju käivadki arsti juures, kui nad haiged on. See, et mina oma terve titega kord kuus seal käin, on ainuüksi minu, mitte nende probleem, eksole? Kuigi tavaliselt on meie polikliinikus nn “beebide päev”, siis alati on seal samal ajal ka ikka mõned niisama külmetusega patsendid, kes on oma arsti nägemiseks aega anunud.
Päris ohutu ei ole olla ka kodus — külla võivad karata sõbrad ja sõbrannad, kellel väike nohu/köha. Kuna enamikel mu sõbrannadel endal lapsi pole, siis nad isegi ei mõtle sellele, et nohuga pole hea mõte külla tulla. Kui ma ühele sõbrannale seda mainisin, et tulgu teinekord, kui ta terve on, oli ta küll väga üllatunud: “Aga su laps on ju juba nii suur, mitte vastsündinu!” Tema arvas, et ainult vastsündinutele hakkavad külmetused külge.
Kõige hullemad on külalised nohuste lastega, sest kui täiskasvanud inimene üldiselt ei katsu su lapse mänguasju, siis laps tõmbab käega ninaaluse puhtaks ja krabab kätte järgmise beebi mänguasja, mille minu laps varsti suhu topib.
Ah ei, tegelikult on kõige hullemad need, kes tulevad külla nohuse/köhase lapsega, aga väidavad, et laps on terve. Miks? Noh, ma arvan, et ehk on sellel perel igav üksi kodus istuda, oma laps on igaviku nohus olnud ja ehk ongi algusega võrreldes olukord paremaks läinud? Nõnda ongi neil kergem öelda, et ah, laps on terve. Ja siis tassitakse oma nohuga last mängutubadesse, kauplustesse jne — sest nohu pole “nii hull” ja “vaheldust on vaja”. Ega nad halba taha, aga kui minu beebi jälle nohus on, siis tahan mina küll halba… Ausalt kah. Samas kui juhtub see pere nägema lasteaias nohuga last, on nad kiired silmi pööritama, sest “haiget last ei viida lasteaeda!”
Aga eks inimesed on juba kord sellised, et enda silmas palki ei näe, aga teiste silmas pindu märkavad. Ei eita, et ka ise teinekord selline olen, aga päriselt kah, oma haige lapse hoian ikka teistest eraldi ja ootan kuni ta terveks saab.
