Beebiblogi: seitse põhjust, miks rasedus on lausa suurepärane!

Tundub, et praeguseks arvavad inimesed, et ma aina istun vingus näoga kodus teki all ja muudkui jorisen. Pean tunnistama, et kuigi lausa iga päev ma vähemalt korra jorisen, siis tegelikult olen ma enamuse ajast õnnelik. No kohe väga õnnelik ja ma ei usu eriti, et minu vingumine mõne pisiasja üle seda kuidagi vähendaks. Vingun ära ja istun südamerahus õnnelikuna edasi, on ju loogiline.

Ah, see ei peagi teile loogiline olema, sest ma olen rase ja võin teha kõike, mida tahan!

1. Ma ei pea mõtlema,  kas ma sõin lõunaks liiga suure prae või kas kleit on kuidagi liiga ümber. Lasen aga heaga oma pekid valla ja kui keegi üldse peaks midagi küsima (sest kui tihti ikka keegi päriselt astuks ligi ja ütleks: “Kuule, ma vaatan, et sa näed üsna korpuletne välja”?), siis ajan kõik raseduse kaela. Mitte kunagi  varem pole mulle keegi öelnud, et mu pekk on armas, või pöördunud voldikese poole, öeldes “tuti-pluti”.

2. Ma ei pea ise tassima ühtegi kotti, pakki või kompsukest. Olgu, enda käekotti kannan veel ise, aga poekotte tassib peika. Kui sõpradega välja satun ja miski vajab kandmist, ulatavad nemad abistava käe. Mina aga kepslen nende kõrval, kui nad rasket koormat kannavad ja vilistan viisijuppi. Oh, küll on kerge olla!

3. Mul on lõpuks õigus olla väsinud ja laisk! Pean möönma, et ka enne rasestumist olin ma selline…voodilembeline. Aga siis said inimesed mulle öelda: “Oh, Mariann, sina oled ikka üks laisk inimeseloom!” ja pead vangutada. Nüüd tasub mul vaid öelda: “Oh, see rasedus on ikka nii kurnav,” ja demonstratiivselt ohates diivanile langeda. Naised noogutavalt arusaavalt ja peika pakub, et ehk oleks jalamassaaž abiks. “Oleks vist küll jah, tänan, kallike,” naeratan ma salakavalalt ja naudin elu.

4. Mu raseduse negatiivsed küljed on suurepäraseks vabaduseks kõrvale hiilimaks asjadest, mida ma teha ei taha.Ema lehma lelletütar tahab kohvitama minna? “Sorri, ma tõesti ei suuda, niimoodi iiveldab täna!” võin ma öelda ja vaatan rahumeeli TLC kanali pealt järjekordset pulmakleidisaadet edasi. Tuttav tahab šoppama minna ja teades teda, võtab see vähemalt tunde erinevates kaubanduskeskustes. Ei ole probleemi! “Kuule, mul on täna selline nõrkustunne peal, et ma sellega küll ei riskiks. Saad ju aru eks?” Ja nad saavad. Nad tunnevad sulle isegi kaasa, et sa ei saa enam “elu täiel rinnal nautida” New Yorkerist uusi maikasid ostes.

5. Iga ärritumise saab ajada rasedushormoonide kaela. Näiteks loen järjekordset debiilset kommentaari, kus uuritakse, et kui negatiivseid külgi rasedusel nii palju on, siis jumal hoia, kas on tegu üldse tahetud lapsega?! Kui keegi mult sellise küsimuse päris elus küsiks, siis vastaksin ma: “Kallis inimene. Vaata mind! Kas ma näen välja nagu inimene, kes oma rasedust aastaid planeerinud oleks?!”

Ma ei saa aru, kas me oleme jälle selles ajastus, kus mind tuleb “sohilapse” sünnitamise eest kividega surnuks pilduda ja võimatu on variant, kus inimesed jäävadki niimoodi…kogemata rasedaks? Mis sellel häda on, aru ma ei saa. Igatahes, sorri, ärritusin praegu, aga see on kõik rasedushormoonidest, andestage :)

6. Ma saan alati viimase koogitüki, pitsaviilu, kommi või apelsini. Sest ma olen rase, loomulikult.

7. Kuna muidu tembeldataks mind “südametuks inimeseks” siis panen siia ka kohustusliku — issand ja muidugi ma olen nii õnnelik, et minu sees kasvab teine elu ja see on nii võrratu, et võtab lausa silmad märjaks. Ainuüksi mõte sellest, kuidas ma saan teda juba oktoobris enda kätel hoida ja juba paari aasta pärast poodi saata, kui ma ise tõusta ei viitsi, soojendab mu südant väga. Ei jõua ära oodata!

Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.