Poes oli esialgu vaadates triljon vankrit, mis olid kõk erinevat väri, erinevatelt firmadelt, erinevate omaduste, võimaluste ja hindadega.

Kust alustada?

Vaata videot!

Minul erilisi nõudmisi vankrile esiti ei olnudki, aga paar minutit müüjaga vesteldes läksid asjad natukene selgemaks. Mõistsin, et minu vankril võiks olla järgnevad omadused:

  • Suured õhkkummid — Eestimaa sügis, talv ja auklikud teed lausa nõuavad, et vankril oleksid suured õhkkummid, et ma kuskile kinni ei jääks ega ukerdama peaks.
  • Konarlikud rajad nõuavad ka head vedrustust. Kui sirge asfaldi peal ei ole vedrustuse tüübil vahet, siis metsarajal, või näiteks Õismäe kõnniteel, mis meenutab kuumaastikku, võiks korralik vedrustus ikka olemas olla. Ma ei taha ju lapsele jalutuskäiguga peapõrutust tekitada vms.
  • Kerge ja eemaldatav kookon. Kuna elan viiendal korrusel, on mul kindlasti ees tassimist täis päevad. Et seda natukene lihtsamaks teha, on kerge kookoniga võimalik laps vankrist välja tõsta ja ta üles ära tuua, ning siis vankriga edasi tegeleda.
  • Mõnus korv vankri all. No selleks puhuks kui ma näiteks poest midagi tuua tahan. Mõndadel vankritel oli ligipääs korvile piiratud (pidi näiteks seljatuge tõstma, mis ärataks lapse üles). Mugav ligipääs on oluline!
  • Suunamuutmise võimalus, et lapsele tuul näkku ei puhuks ja lörtsi peale ei sajaks.
  • Ei tohiks maksta hingehinda. Õnneks selgus poes, mina saan oma vanki Naistekalt ja Beebicenterilt kingituseks blogimise eest, nii et ma ei pidanud seda kriteeriumit eriti silmas pidama. Aitäh neile selle eest!


Kuna vankrivalik oli suur, siis juhtus korduvalt nii, et kui üks nõue oli täidetud, siis jäi aga midagi teise külje pealt puudu. Etteruttavalt võin öelda, et nüüdseks on mu vankrike koos oma lisavarustusega mu elutoas seismas ja kasse rõõmustamas (sinna saab ju sisse minna!), aga ma räägin ka teile, kuidas ma Beebicenteris saada olevaid vankreid ükshaaval proovima hakkasin. Enne seda päeva ei olnud ma vankrit isegi mitte lükanud! Valisime teenindajaga igalt firmalt välja ühe vankri ning uurisime, kas see vastab minu nõudmistele.

Tema hinnaks oli 687 eurot - minu meelest hakkab see vaikselt liginema hingehinnale. See selleks, proovida võib ju käru ikka! Küll on ikka vankritel imevidinaid. Müüja näitas mulle, kuidas vanker manööverdab, kuidas seda kokku panna ja minu üldmulje oli ikkagi see, et kuigi kallis, tundus sellega ringi rallitamine natukene keeruline. Vanker ise tundus raske ja manööverdamine keeruline. Samuti puudusid sellel õhkkummid.

Hetkel käimasoleva sooduskampaania tõttu maksis see käru vaid 299 eurot. Uurides, mille poolest on ta siis halvem, kui temast poole kallimad kärud, ei oskagi müüja mulle kohe midagi kosta. Mina siiski mõned väiksed miinused leian. Alumine vankrikorv on nõnda kõrgel, et sisse pääsemiseks tuleb liigutada vankri ülemist osa. See oleks kindlasti ebamugav, kui olen just lapse magama saanud ja siis pean teda kohe üles raputama, et saada oma mahlapakk vankri ostukorvi tõsta.

Häid külgi oli ka  — kookon käis välja, oli üsna kerge. Õhkkummid olid olemas. Samuti sai reguleerida lükkamissuunda. Mis mulle veel meeldis oli see, et just seda vankrit oli nõnda erinevates toonides ja mustrites. Kohapeal oli olemas isegi draakonipiltidega versioon!

499 eurone vanker lubab olla ja näeb välja sportilik. Vedrustus on sellel mudelil väga hea, kuid manööverdamine jätab jälle soovida. Istumisosa seljatoel on neli erinevat asendit, sealhulgas täislamav, mistõttu sobib ka vastsündinule hästi. Ei tea, kas on asi minu käte nõrkuses, või ongi see vanker suur ja raske? 

Vankri tutvustus lubab ka seda, et teda saab kasutada kuni lapse kolmanda eluaastani, sest hiljem saab ju sellest teha jalutuskäru. Noh, samas see omadus oli ka eelmisel kahel vankril (ja on üldse üks oluline omadus — mida kauem saab vankrit kasutada, seda mõttekam ost see on, sest siis ei pea ju hiljem eraldi käru juurde ostma!)

828 eurone vanker sattus meie testi vaid huvi pärast — mis teeb ühe vankri hinna nii kõrgeks? Selgub, et tegemist on ühe kaalult kergeima üleviidava lükkesangaga vankriga. See võib muidugi väga oluliseks osutuda inimesele, kes peab vankrit tihti tõstma, või kes elab paneelmaja kõrgematel korrustel.

Õhkkumme sellel ei ole, kuid on ehitatud nii uhke raami kaalujaotussüsteemiga, võimaldades vankri ninaosa tõsta sisuliselt kahe sõrmega lükkesangale vajutades. See teeb kindlasti üle äärekivide ronimise väga kergeks. Proovisin järgi ja võin öelda, et teeb küll. Minust jäi see vanker siiski poodi, rikkamaid kundesid ootama.

Minu valik!

Võin öelda, et testitavatest vankritest ei meeldinud mulle sajaprotsendiliselt ükski vanker, kuid poes edasi vaadates jäi mulle silma Crescent Comfort Duo, mis minuga veel sama päev kojugi tuli. 

Esiteks meeldis mulle see, et kuigi hind oli 525 eurot, oli kohapeal ka “eelmise aasta värvis” punane isend, mis maksis umbes 450 eurot. Ehk siis 75 eurone võit värvi pealt! Ja kui ma aus olen, siis mulle meeldibki punane rohkem kui tumepruun.

Minu uuel sõidukil on olemas õhkkummid, kerge kookon, reguleeritav sõidusuund, mõnus korvike vankri all ja loomulikult naise vaatepunktist — ta näeb imearmas välja! Punane ja plikalik. Kodus avastasin, et ka kombekas on lapsele juhtumisi täpselt sama värvi ostetud, seega hakkab tal üks äärmiselt punane eluperiood pihta.

Mis mulle veel meeldis oli see, et olin poes ära valinud ka turvahälli ning selgus, et saan oma turvahälli kinnitada sama vankri raamile. Juurde oli vaja soetada vaid 40 eurosed adapterid. See ei ole vankrivalikul just kõige olulisem aspekt, kuid on ju hea teada võimalust, et sa seda soovi korral siiski teha saad! 

Koos vankri ja turvahälliga rändas mu korvi ka veidi varustust. Vihmakile ja putukavõrk — viimast soovitas müüja, kuna pidavat vankrist väljas hoidma ka uudishimulikud koduloomad. Nüüd tean teile omast kogemusest öelda, et tegelikult saavad nupukamad kiisud sinna sisse ka võrgust olenemata!

Muidugi tundus vajalik ka beebitarvetekott (kus sees on näiteks ka mähkimisalus) ja soe muhv, mille saab kinnitada vankri käetoele ja talvel ei peagi sa käte külmetades last sõidutama. Muidugi võib kanda ka kindaid, kuid kui on vaja kiiresti lapsega tegeleda, on palju mõnusam käed lihtsalt korraks muhvist välja tõmmata ja toimetama asuda.

Saime hakkama ka vankri lahti-kokku panemisega kodustes oludes — isegi mina oskasin! Seega julgen seda vankrit soovitada kõigile. Vähemalt praegu, kus ma pole sellega veel kordagi last sõidutama pidanud. Aga noh, ega seegi aeg kaugel pole!

Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.