6. Keelud. Igapäevaselt saan ma teada aina uusi asju, mida rasedad inimesed teha/süüa ei tohiks. Jättes välja muidugi loogilised alkohol-narkootikumid-tubakas ja muud meelemürgid, siis tegelikult olen jõudnud järeldusele, et MA EI SAA MIDAGI ARU! Mul on nii siiber ees sellest, et olen just lõpetanud meeldiva lõunasöögi praetud maksa näol, kui ilmub tuttav ja ütleb: “Issand, sa sõid maksa?! Kas sa ei tea, et maks on beebile VÄGA halb, sest see sisaldab väga palju A-vitamiini?” ja vaatab mind sellise näoga, et küll olen mina üks hirmus inimene, tahan oma last mürgitada enne, kui vaene sell väljagi jõuab.

Muidugi ei tohi rase naine kasse paitada, käsi üle pea hoida, kuumas vannis käia, saunas mõnuleda, poekotte kanda ja bussile joosta. Lisaks sellele ei tohi ta kindlasti süüa ka järgnevaid toiduaineid: kala (suitsutatud, kuivatatud, toores), vürtsikat toitu, porgandit, pasteeti, majoneesi, viinamarju ja banaani (kasvatavad lapse sinu sees hiiglaseks!), hallitusjuustu ja fetajuustu, kitsejuustu, äädikat, kaneeli, energiajooke, ingverit (samas soovitatakse ingverit rasedusaegse iivelduse leevendamiseks), aedsellerit, kõrvenõgest, paiselehte, harilikku kikkaputke, suurt takjat, harilikku hiirekõrva, veiste-südamerohtu, maasikaid, pastoriseerimata metti, parma sinki, tomateid, üles soojendatud riisi.

Ma lihtsalt füüsiliselt ei jõua edasi trükkida, aga põhimõtteliselt võib juua vett ja süüa leiba.. VIST. Kui see leib muidugi su enda silma all valminud on, muidu võib sinna igast halbu asju sisse sokutatud olla ja sellised asju head emad ei söö!

Ja muidugi meenus mulle nüüd see, et ämmaemand pani mulle nüüd ka range magusakeelu peale. Ehk siis ei saa ma ka oma lemmikuid süüa. Oh seda elukest.

7. Hajameelsus. Ma unustan absoluutselt kõik ära! Tööl juba kõik heidavad mu üle nalja, et ma istun seal vaikselt ja omaette, kui äkki röögatan: “Oot, misasja ma tegema pean??”. Või kui peatoimetaja minu käest küsis: “Mariann, mida sa praegu teed?”, sest tahtis uurida, kas mul on aega üks kõne teha, siis ma jäin talle klaasistunud pilguga otsa vaatama: “Tõepoolest, mul pole õrna aimugi, mida ma praegu teen…”

Avan arvutis uue akna ja jään seda vahtima. Mida ma siin teha tahtsin? Või avastan, et olen ennast netipanka sisse loginud, omamata mingit teadmist, mis ma seal teha tahtsin. Või ei suuda meenutada, mitu korda ma kassidele päeva jooksul konservi olen andnud. See meeldib neile muidugi väga. Hea on ju, kui ühte lolli saab neli korda päevas haleda kräunumisega süüa andma panna.

8. Imelikud karvad. Ühel päeval patseerisin pesu väel kööki, et teed keeta ja sain peaaegu rabanduse. Nimelt paistsid mu kõhu pealt välja miljon valget karva, mis ühtlaselt mu kõhtu katsid. Ma ei suutnud seda uskuda, alles hiljaaegu neid ju ei olnud!

Miks on mu kõht karvane? Väike googeldus tegi tuju vaid paremaks, sest ilmselt on ka neid, kellel valgete karvade asemel mustad tulevad. Siinkohal minu kaastunne teile ja andke andeks, kui minu valgete karvade üle vingumine teis pettumust valmistab.

9. Pidev idioodi tunne. Nagu te vast aru saate, siis ma ei ole enne rase olnud ja kõik need asjad tunduvad mulle väga üllatavad ja uudsed. Mistõttu tunnen ma ennast iga jumala päev nagu mingi loll. Ma ei tea ju mitte midagi sellest raseduse ja lapsesaamise teemast, ehk siis iga infokild šokeerib mind. “Mis mõttes ei olegi laps üleni platsenta sees, nagu kotis? Kas see ei käigi nii?” “Mis tähendab, et platsenta on tagaseinas? Aga eesseinas?”. Samuti painavad mind küsimused, et mis ma endale koju ostma peaks ja kas pistikutesse tuleb panna katted, et väikelaps ennast koheselt ära ei tapaks elektriga ja kui palju riideid ma ostma pean ja kas tõesti lutid on nii kahjulikud ja halvad, kui naised saunas räägivad? Kumb mu kassidest tapab lapse enne, kas Joosep oma õelusega või Kurg oma hellusega? MILJONID küsimused mu peas. Ja see on…pingeline. Ja siis tuleb peale stress, et kurat, ma ei tohiks ju pinges olla, sest see pole lapsele hea ja issand ma olen kohutav ema!

Ja ring hakkab otsast peale…

10. Väljajätmise tunne. Kuigi on igati loogiline, et rasedaid naisi ei peagi kutsuma reividele, mis leiavad aset endistes vanglates, siis ikkagi tekitab väikse kurbuse see, et sõbrad ilma sinuta plaane hauvad, sest sina ju “nagunii pidutseda ei saa”.

Aga mis siis kui ma tahaksin nendega niisama kaasa minna? Ilma joomiseta? See vist ei tundu võimalik… Ja ma ei ütlegi, et mu unistus oleks rasedana koos purjus sõpradega mööda pidusid tuiata, aga tahaks, et mind ka asjadesse kaasataks, eks ole. Kasvõi kutsutaks.

Sest muidu istun ma üksi oma diivanil, vaatan “Supernannyt” ja mõtlen, kuidas mul ei ole juba praegu üldse elu, rääkimata sellest, mis siis saab, kui laps juba sündinud on.

Aga noh, eks ma tegelikult tean, et mingi hetk vist asenduvadki need peosõbrad nende sõpradega, kes ka kodus lebavad, enda sees lapsi kasvatavad ja tunnevad rõõmu minuga venitusarmidest rääkides.

Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.