Mäletate, ma lubasin teha veel teise trimestri lõpus suurejoonelise rongimatka mööda Ida-Euroopa ilusamaid linnu. Noh, me olemegi teel. Tinglikult saaks seda reisi, marsruudil: Moskva-Lviv-Bratislava-Praha-Berliin (sealt lennukiga koju) nimetada meie beebiootuste mesinädalateks. Ehk siis viimaseks ajaks, mil tulevased vanemad saavad kahekesi ilma suuremate terviseriskideta üksteist ja maailma nautimas käia.

Näiteks ülemaailmne beebiootuse võrguajakiri Babycenter.com kirjutab, et selline aja mahavõtmine on suisa hädavajalik. Selline reis kasvatab perekonnavaimu, annab tulevasele emale enne lõpukoormust vajalikku meelelahutust ja lõõgastab ka peatset isa, kes tahestahtmata on veidigi stressis järsust kohustuste kasvust ja oma kallima muutumisest naisest emaks. Olgu, ma möönan, mitte kõik mehed ja naised ei pelga vanemateks saamist, kuid paganama hea on lihtsalt natukeseksi pääseda eemale igapäevaelu trallist ning erinevatest tite-ettevalmistusmõtetest. Olla lihtsalt mees ja naine, sõbrad, armastajad, partnerid — just nii nagu me kunagi alustasime.

Kes lendab nädalaks turvalisse sooja kuurorti, kes võtab ette suurema rongihetke (rong on rasedatele autost kasulikum, võimaldab jalgu sirutada) , kes aga veedab lihtsalt pikema stressivaba nädalalõpu spaas või maakodus. Kuidas kellegi eelarve ja maailmanägemus lubavad. Peaasi on aja maha võtmine enne kohustuste ja koormuse kasvu.

Loomulikult saab sellise reisi võta ette vaid terve rase ja riikidesse, kus on korralik meditsiiniabi ning tervisekindlustus kannab kõik kulud. Keegi ei taha ju korrata õnnetu Türgi-beebi lugu, kus enneaegne lapsuke jäi haiglasse pantvangi, kuna ema luges kindlustuse peenikest kirja valesti. Sestap valisingi mina oma reisiks enamjaolt Euroopa Liidu, kus saab täisteeninduse EL ravikindlustuskaardiga. Venemaa ja Ukraina-osaks sõlmisin aga spetsiaalse, kuni 36. nädalani katet andva (ja isegi ootamatu sünnituse korvava!) erilise rasedate (Bupa) tervisekindlustuse. Möönan, võrreldes tavalisega on hind kümnekordne, aga see oli lisakindlust väärt.

Esiteks on Ukraina üks mu lemmikriike. Olen siin varemgi käinud. Eriti mõnus oli seekord saada Lvivis sõõmuke ehedat kevadet. Ajal, mil Eestit vaevasid lumesulamisuputused ja Tallinn oli veel kaunistatud mustade lumevaaludega, sai Ukrainas kõndida kampsuniväel ning imetleda just-just õidepuhkenud nartsisse. Ma nägin korraga viite liblikat, kaks neist olid suured, võikollased kaunitarid. Istuda Lvivis vana kiriku taga asuvas vabaõhurestoranis ja saada lihavõttepühade puhul eriline pühadekeeks kingiks oli sõnaseletamatu elamus.

Veel lahedam oli tegelikult reis Moskvast Lvivi. Nimelt otsustasime kulude kokkuhoiu mõttes kasutada öist platskaardi-vagunit. Esmalt tundus see väga halb mõte olevat — vagun oli räpane ning täis pühadeks kojusõitvaid purjus mehi. Lauad katsid end silmapilguga viina, keedukana ja marineeritud tomatitega.

Kuid niipea, kui mörisevad hohollid rasedat nägid ja said teada,mis rahvusest ma olen (Lviv on Ukraina rahvuslaste keskus ja eestlane olla on siin suhteliselt ausasi), ei saanud nad enam pidama., Mind külvati üle assortiide ja kompvekkidega. Ei öelda ei saanud, mehikesed olid varmad solvuma. Mu abikaasa limpsis rahulikult oma ainumast õlut, viina talle minu pärast ei pakutudki ja irvitas omaette. Mul aga šokolaadist süda läikis, kuid hing heldis.

Lvivist edasi otsustas saatus teha meile tõelise kingituse. Sattusime Slovakkiasse sõites kummalise vagunite-kokkulahtihaakimise toel kupeesse, kuhu ei tulnud mitte ühtegi teist inimest sisse. Luksus missugune! Või oli taas mängus üks reeturlik kõht, mis vene mužikust vagunisaatja meie kohti ümbermängima pani?

Igatahes, kallid kaasrasedad. Ma võin teile käsi kõhul kinnitada — topeltolekus reisil käia pole sugugi hirmus. Vaja on mugavaid matkasaapaid, head seljatuge ning piisavalt tsiviliseeritud kanti, et iga paari tunnikese tagant tualetis käia. Eriti mõnus on rongireis, ja isegi selline, kus tuleb öid veeta. Kokkuhoiu tõttu me nii teemegi — öösel magame ja sõidame, päeval luusime ringi.

Ilusat kevadet!

Mari, kuskil Bratislava ja Praha vahel.