Laps, kes võib kõike ega pea oma tegude eest vastutama, hakkab peagi arvama, et ta on olukorra peremees. Liigne vabadus ei näita lapsele, kui palju sa teda armastad, see näitab, et sa ei vaevu talle selgeks tegema, millised on aktsepteeritavad käitumisreeglid. Kasvatamatu laps on tihti hirmunud, ebakindel, vihane, segaduses ja õnnetu. Tal puudub arusaam, mis ees ootab ja see ajab ta vihale. Kui laps saab kõike, ei ole ta ikka rahul, vaid katsetab edasi, et näha, kas tal on mingi piir, millal sa oled lõpuks valmis teda peatama või keelama.

Distsipliin ei tähenda karmi karistust
Esiteks pea meeles, et distsipliini kehtestamise tõttu ei vähene lapse armastus sinu vastu. Kes arvavad, et distsipliin võrdub karmi karistusega, on asjast väga valesti aru saanud. Distsipliin tähendab, et lapsele näidatakse, kuidas ta käituma peab, mis on lubatud ja mis mitte. See tähendab kiitust ja julgustamist, aga ka pidevat kontrollimist. Teiseks tuleb teil ka abikaasaga kokku leppida, et reeglitest peetakse kinni. Reegleid ei muudeta ning nendest kinni pidamisel peab olema väga järjekindel. Distsipliini hoidmine on võimatu, kui üks vanem on kommisöömise keelanud, kuid teine jagab lahkesti maiuseid.

Õpi lapsega rääkima
Kui laps on teinud midagi täiesti lubamatut — ja sa näed, et see oli tehtud tahtlikult — või käitub pidevalt üleannetult, tuleb kehtestatud reegleid järjekindla kontrollimisega toetada.
Siis tuleb tegutseda kohe, karistamist ei tohiks edasi lükata. Väikelapse mälu on lühiajaline. Kui pahateo ja karistuse vahele jääb liiga pikk vahe, ei oska laps seda halva käitumisega seostada.

Esimene samm distsipliini kehtestamisel on õppida lapsega rääkima. Karjumine ei aita! Aitab autoriteetne hääl.

*Mine lapse juurde. Ära karju teisest toa otsast.
*Kükita tema ette maha, et saaksid talle rääkides otse silma vaadata
*Hoia lapsel käest kinni, et ta ei saaks minema joosta või silmsidet katkestada.
*Ära ähvarda!
*Kasuta madalat, kindlat, autoriteetset hääletooni. See ei ole vihane, ähvardav, halvustav või kauplev hääletoon. See on pahameelt väljendav toon, mis annab lapsele märku, et asi on tõsine.
*Ütle lapsele selgelt, rahulikult ja karmilt, mida ta valesti tegi. „Sa ei tohi oma õde lüüa. Teisi inimesi ei lööda. Palun ära enam niimoodi tee!“
*Ära kunagi kasuta haigeid tegevaid sõnu ega sildista last. Tee selgeks, et sulle ei meeldi halb käitumine, mitte laps ise.

Ja sellest tihtipeale piisab, et laps mõistaks, et ta on valesti käitunud.

Allikas: Jo Frost : „Superlapsehoidja — kuidas tuua lapses esile tema parimad omadused”.