Eesti lapsevanemad on üsna ühel nõul: kui liiga palju hoiad ja valvad, kasvavad lastest äpud!
Eile avaldasime tabeli, kui vanalt ja kui kauaks võib lapse üksi koju jätta. Lugedes kommentaare võib järeldada, et Eesti lastega on hoopis teised lood. Esiteks pole võimalust lastega nii palju koos olla ja teiseks ei arva lapsevanemad, et pidev järelvalve oleks üldse vajalik.
Palju oli kommenteerijaid, kes olid ise lapsena üksi kodus olnud ja jätavad ka oma lapsi üksi, sest nii kasvavad inimesed, kes saavad elus hakkama.
Valitud kommentaarid
Kommentaar 1: Mina olin vennaga 3-aastasest saati üksinda kodus, minu hooleks oli vanemana söögi eest hoolitsemine ja selle järele valvamine, et pisivend lollusi ei hakkaks tegema, samuti vajadusel ta mähkmete vahetamine ja hiljem potitamine. Ise olin selleks ajaks juba suur poiss ja pissisin seistes. Lasteaiakohti lihtsalt polnud ja ema-isa pidid ju leiba teenima. Küllap saaks ka tänapäeva lapsed kenasti ise hakkama, kui titeemmed neid äpudeks ei kasvataks. Vastutustunne on see (ka oma tegude eest), mida juba maast madalast peaks kasvatama hakkama ja kui laps puuriida otsas turnides alla kukub ja end kriimustab, siis ei ole mitte puuriit ega selle laduja süüdi, vaid laps ise, kes peab sellest midagi õppima. Aga seda tabelit vaadates peaks küll ütlema, et teiste vanusekategooriate lapsed võiks vabalt üksi hakkama saada, aga pubekaid ei tohiks küll omapäi jätta, kui tahad koju jõudes veel püstist maja eest leida.
Kommentaar 2: (Kommentaariga nr 1 sama autor.) Midagi juhtuda võib alati vanusest ja kellaajast küsimata, selleks kasvatataksegi võimalikult varajasest east vastutustunnet ja iseolemise oskust. Asjad juhtuvad sekunditega ja sel juhul on nonsenss seletada, et teatud vanusest võiks lapse tunniks ja seejärel kolmeks omapäi jätta. Väiksem laps on selles suhtes isegi ohutum, sest ta kuulab õpetusi. Mingis eas kipuvad nad vanemate õpetusi eirama ja hakkavad omapäi katsetama, millega kaasnevad riskid. Seda eriti juhul, kui nad varem on alati kellegi poputava käpa all olnud, kes nende eest mõtleb ja vastutab, ega oska seetõttu oma tegude tagajärgi ette näha. Nad pole kunagi näppu lõiganud ega kõrvetada saanud, nad on kasvanud vati sees. Ja siis ühel hetkel nad ikkagi saavad valvsate vanemate haardeulatusest välja ja riskivad juba tagajärgedele mõelda suutmata suurelt. Näiteks need katuselkõndijad, sillakaarel rattaga sõitjad, tundmatus kohas vette peakat hüppajad ja kui senimaani õnneks läheb, saavad neist täiskasvanuna suure tõenäosusega mõrtsukliiklejad. Adrenaliin — kusagil sotsiaalmeedias keegi ju näitas ette, vahva.
Kommentaar 3: Nii kasvatatakse saamatuid inimesi. Looduses on nii, et looma ja inimese lapsed õpivad oma vanematelt ja seda sündimisest saadik. Ja kõik selleks, et ellu jääda.Tänapäeval tehakse inimlapse eest kõik ära, et ta ikka kaua loll püsiks. Ise olen nõukaajast pärit. Minu teha oli talvel maja kütmine, poes käimine, koristamine, lihtsamad toidud jne. 13aastaselt olid menüüs juba supid ja küpsetised. Tänapäeval olen kohanud noori, kes ei tea isegi, kus nende majapidamises noad-kahvlid on. Üks noor ei saanud minu imestamisest aru, ta ei saanud kuidagi aru, miks talle see teadmine kasulik peaks olema. Niimoodi ütleski. Minu arvamus on, et asi on ikka inimeses, mitte vanuses. Üks saab juba maast madalast eluga hakkama, teine ei saa täiskasvanunagi aru, mis ta tegema peab.
Kommentaar 4: Ja sealt tulevadki mullilapsed! Minu vanem laps on hetkel 6aastane ja paras rüblik, kes ei seisa pudeliski paigal, aga oskab olla väga asjalik kui vaja. Kui poodi lähen, siis ta tõesti ei viitsi tulla minuga kaasa sinna… Jääbki koju… Vahel vaja mõni asi ajada… Jääbki koju… Miks ma pean lapse vastu tahtmist kaasa lohistama? Telefon on olemas, nimesid, numbreid, aadresse teab, ust lahti ei tee, ohutusnõuded ammu selged. Ma ei kujuta ette, mismoodi elama peaks, kui laps läheb kooli (teine lasteaeda) veel ka ning vanemad on tööl? Lasteaed on jah kuni kella seitsmeni avatud, aga esimese klassi lapsel lõpevad tunnid kell 12. See tabel on mullilaste kasvatamine! Vanemad teevad ette taha asjad ära. Ja varsti ilmub tabel, et mis vanuses laps tohib endale võileiba teha — alla 10aastane kindlasti ei tohi!
Kommentaar 5: Meil polnud vanasti telefonigi kodus, kui ise 30-40 aastat tagasi laps olin, telekas näitas mustvalget pilti ja polnud sealt ka midagi vaadata. Palju aega sai õues sõpradega mängitud. Uksel oli snepperlukk, kui võtmed jäid koju, sai trepikojas istutud ja oodatud, millal ema saab töölt ära tulla või õhtul koju jõudis ja tuppa lasi. Igasuguseid asju on olnud, mis pole tänapäeval normaalsed ja ometigi oleme me selle aja üle elanud ja ellu jäänud. Ei saa lapsi hoida vati sees, nende eest kõiki asju ära teha, nende eest mõelda. Saime meie hakkama ja jäime ellu, saavad nemad ka. Pole mõtet kasvatada lastest saamatuid äpusid!
Aga kommentaariumist tuleb välja ka see oluline asi, et selleks, et lastele ohutusnõudeid õpetada ja neid üksi kodus olemiseks ette valmistada, peaksid vanemad asjad kõigepealt enestele selgeks tegema. Tundub elementaarne, paraku aga alati nii pole…
Kommentaar 6: Tegelikult, ega see naljaasi ei ole. Paljud inimesed ei ole isegi enda jaoks asju korralikult läbi mõelnud, kuidas oleks ohutu tegutseda, rääkimata laste õpetamisest. Minu vanemad ei olnud just idioodid ega ebapraktilised või äpud inimesed, aga mina mäletan oma lapsepõlvest tulekahju puhuks soovitust minna vannituppa (!), sest seal on vesi käepärast. Ehk siis soovitati minna akendest ja välisuksest kõige kaugemal olevasse, väikesesse umbsesse ruumi, kuhu naaberkorterite põlengu korral arvatavasti ventilatsiooni kaudu oleks tunginud ving… Mäletan, et ükskord majas tõesti midagi põles kellelgi, kusagil kaugemal, ja kügelesimegi vanaemaga vannitoas… Asja eest teist taga. Laps võib samuti olla arukas, aga mitte nii arukas, et kõik asjad kriitiliselt läbi mõtleks, kui vanemad talle ütlevad, et see on okei.
See paneb küll mõtlema, eks ole?
