Kas me tegelikult ka teame, kuidas õpetajaid kutsutakse, kuhu saadetakse ning mis järgneb hindele "kaks"? Ja kas meid huvitab teadmine, et õpetajat ei kaitse mitte keegi peale tema enese?!

Naistekas on mitmel korral teemat tõstatanud ja palunud ka mõnel õpetajal kooli tegelikust elust kirjutada. Paraku on need palveteks jäänudki, sest õpetajad loobuvad või löövad käega. Sest mis see aitaks? Kes meid usuks? Äkki mind tuntakse ära ja mis siis veel saab...?

Kuid rääkida oleks siiski vaja, sest probleemid süvenevad ja koolivägivald ei ole enam sugugi ainult lastevaheline.

Naisteka foorumis loodud teema "Kas on normaalne õpilasi kõntsaks nimetada?" on saanud kirjutama ka rea õpetajaid. Lugu ise on aga sildistamisklassika.

Teema algatajal on tõsine mure, sest tema gümnasistist koolilast on üks õpetaja juba aasta otsa pidevalt nimetanud küll idioodiks, küll debiilikuks. Seekord kleebiti sildiks "inimkõnts".

"Tegu ei olnud kahjuks ühekordse vihapurskega, vaid õpetaja on terve aasta sisuliselt suhelnud karjudes, mis minu arvates ei ole normaalne. See, et õpilased on värdjad, debiilikud ja idioodid on igapäevane kõnepruuk. See kõnts on nii öelda kirss tordi peal. Saan aru, et kõik ei ole lihtsalt õpetajaks loodud ja kaugeltki ei arva, et see on kerge töö. On mitu õpetajat, kelle ees teen sügava kummarduse, kuid paraku on neid väga vähe. Gümnaasiumi õpilased on sisuliselt täiskasvanud ja väljakujunenud isiksused, neid peaks ka vastavalt kohtlema. Antud momendil ei olnud pealegi tegemist ainult ühe õpilasega, vaid neid oli rohkem. Kui ikka õpetaja ei ole suuteline ühele küsimusele normaalselt vastama, siis sobib ta vast mingi muu töö peale, mitte noori inimesi õpetama."

Nüüd on õpetajate kord. Kuidas hindavad nad oma tööd, töökohta, õpilasi ja kuidas olukordadest välja tulla?

Tagantjärele tark: klassidesse tuleb kaamerad panna!

"Ma olen koolis õpetanud. Nüüd tean täpselt, mis seal toimub. Kullakesed, te lapsed veavad püsse kooli, sihivad sellega kaasõpilasi ja õpetajaid. Te lapsed on kohutavalt halvasti kasvatatud. Ega ei pea kaua selles roppuses vastu ülevalt pilvedelt ingellikult lastele naeratades...

Üks näide tänapäeva kasvatamata lapsest: läks külla sõbrale, lõhkus kodus mööbli ära ja mis te arvate, on see laps siiani aru saanud, et ta midagi valesti tegi? Ei. Ta ei ole sellestki aru saanud, miks vanemad ta "vägitüki" välja pidid maksma. Nõudis südikalt oma pere raha tagasi veel.

Antud juhtumi kohta loomulikult noogutan, et jaa, oli inetu sõna. AGA kui te teaksite, missugune on iga õpetaja argipäev, missuguste sõnade ja tegude saatel lapsed seda sisustavad!!

Ma olen ammu arvanud, et klassi tuleks kaamerad panna, mis ka heli salvestaksid. Parimad palad PEAKS lapsevanematele arenguvestluse ajal ette mängima.

Seesama mööblilõhkuja lapsuke, tema kohta väitis ema, et tal on niiiii viisakas laps. Suuremat roppsuud seal klassis pole ja pole mina ka oma elu jooksul veel hullemini ropendavat last elus kohanud. Mul on lapsel telefonis salvestatud selle "viisaka" noormehe etteaste. Mõtlesin juba, et mängin sellele pimeda armastusega emale selle teose ette, kui ta veelgi agaramalt peaks mulle väitma, kui korrektne ja viisakas ta laps ikkagi on. Õpetajale pole see ammu enam üllatus!"

Pettunud õpetaja: Sandikopikate eest sõnnikuks

"Mina töötasin koolis kolm kuud ja loobusin. Õpetasin inglise keelt pärast ülikooli. Pärast seda, kui kolm 8. klassi poissi said kontrolltöö eest "kahed", läks tunnis, kus tööd tagasi andsin, selline põrgu lahti, et ma ei saanud aru, mille eest mind niimoodi nuheldakse. "Kurat p****i r***k, mine v***u, l**s! T**a mida v***u sa mulle kahe panid! Vaata, et sa vastu hambaid ei saa!"

Kui hinded neil poistel paremaks ei muutunud (totaalne huvipuudus aine vastu, abist keeldumine, järeltöödele mitteilmumine), siis sain n-ö karistada: minu mantel, mis klassis rippus, määriti seestpoolt juuksegeeliga kokku. Kui tahvli ees seljaga klassi poole seisin, siis loobiti mulle kasutatud tampoone selga jne. Kui talvel koju läksin, siis loopis seesama poistekamp mind lumepallidega, nii et üks prilliklaas läks katki.

Kui õppealajuhatajale sellest rääkisin, siis said noormehed sellest peagi muidugi teada ning ähvardasid mind "kitse panemise" eest tappa. Pederastiks tembeldati jne.

Ühesõnaga minu meelest on praeguse aja teismelised šaakalid. Inimlikkust pole grammi eestki. Ei tea, millistest kodudest nad pärit on.

Täna töötan ma Eestist eemal. Kooli tööle minekut ei soovita mitte kellelegi. Lasta ennast sandikopikate eest sõnnikuna kohelda - ei paku huvi. Kusjuures juhtkond sind ei aita. Nemad ei taha probleeme."

Õpetaja: Julmust ja kasvatamatust on alati olnud

"Olen koolis töötanud 13 aastat (põhikool ja gümnaasium). Ei ole mina küll täheldanud massilist vandumist, vägivallatsemist ja kasvatamatust. Väiksed naginad ja õiendamised elatakse rahulikult üle.
Lapsed pole lollid, nad teavad täpselt, kuidas kellegagi suhelda.
Ja see jutt, et noored on ülekäte, on puhas jama. Noorus on kogu aeg selline olnud. Julmi ja kasvatamatuid on olnud ja on edaspidigi. Minu tuttavad noored on küll toredad ja hoolivad inimesed.

Lugeja, ka õpetaja: Me oleme tahumatud matsid!

"Käisin täna Järva-Jaani kirikus, seal oli seinal infostende kohaliku kiriku ja selle pastorite ajaloost, tegemistest, ülestähendustest.
Üks lõik kaugest keskajast kajastas meie rahvast nii:

"Maarahvas armastab teineteisega arvukalt lapsi sigitada, kuid ei kasvata neid seepärast sugugi hästi. Vähesed lapsevanemad pälvivad oma laste austuse. Vähe on naisi, kes oma mehe käest peksa ei saa, ja vägijooke armastavad mõlemad.
Roppus, sõim ja porduelu on igapäevased. Naisedki armastavad kangemat kraami, mille pruukimise järel kõva häälega räuskavad ja laulavad, kuid vastupidi igasugustele ootustele, üllatavalt siivsad on..."

Ja meie imestame, mis on meie geenidega lahti?! Oleme suurelt jaolt tahumatud matsid juba sajandeid! Mõned ainult oskavad seda kenasti varjata ja saadavad kodus omaette kõik sinnasamma, nii p***i kui p***e.

...eelpool kirjutanud ahistet õpetaja ei sobinud lihtsalt kooli tööle. See peab ikka jube saamatu täiskasvanu olema, kes lapsel endaga niimoodi käituda laseb."

Eluaegne õpetaja: Vaid elukogemus hoiab vaos

Rääkisime just möödunud reedel kolleegiga (väga range matemaatikaõpetaja, muide), et oleme, mina ja tema, nii-nii vanamoodsad, et no mitte ei ütle õpilasele idioot, napakas, loll, s***pea vms. Lihtsalt ei ütle, sest meie oleme täiskasvanud, peaksime oskama juba oma vanusele ja elukogemusele vastavalt end vaos hoida, et mitte vastata samaga, millega mõni aeg-ajalt oma õpetajaid "kostitab".
Ja õpilased tabavad selle väga teraselt ära ning ega saadagi igaüht kusagile sooja või karvasesse kohta.

Eestlastel on hea vanasõna - "Kuidas küla koerale, nii koer külale" Antud juhul näib see paika pidavat. Olgu mainitud, et oleme mõlemad üle 60-aastased, ikka elujõus, rivis ja üldsegi mitte tülpinud ja tüdinud ning ei arva ka, et küll see tänapäeva noorus on ikka hukas ning noortega on läbisaamine fantastiline.