Ema kogemus kodu-kooliga: laps ei suutnud isegi karantiini ajal koolist eemale hoida, pidime teda sealt ära tooma


Ema kogemus kodu-kooliga: laps ei suutnud isegi karantiini ajal koolist eemale hoida, pidime teda sealt ära tooma
Foto: Shutterstock

1. september on juba nädala pärast ja koolilastel on aeg taas seljakott selga panna ning kooliteed alustada. Eelmine kooliaasta lõppes aga väga ebatraditsiooniliselt, sest õpilased olid sunnitud koroonakarantiini tõttu õppetööd hoopis koduseinte vahel jätkama ja mõni näeb oma klassikaaslasi alles nüüd üle pika aja silmast silma.

Uued olukorrad toovad paramatult ootamatusi ette ja kindlasti on ka sinul õpilase või lapsevanemana mõni lõbus mälestus ajast, mil õppetööd tuli teha interneti teel. Unustasid koolitunni ajaks pidžaama selga? Või avastasid last aidates, et sa ei oska elementaarset matemaatikatki talle õpetada?

Üks ema räägib oma erakordselt tubli poja loo:

Mind on õnnistatud erakordselt kohusetundliku lapsega, kes läheb algaval sügisel viiendasse klassi. Tema kooliteemade ja õppimisega ei ole meil kunagi muret olnud, ta on kõik asjad hästi tublisti alati ära teinud – igas mõttes puhas viieline. Kui koolid koroona tõttu kevadel kinni pandi, olin muidugi mures, kuidas meil see asi täpselt sujuma hakkab, sest ka mina, mees ja väike vend olime kõik kodus ja pidime kuidagi oma tööasjadega toime tulema ning mudilast hoidma, seda kõike meie mitte kõige suuremas linnakorteris, kus ruumi just ülemäära palju ei ole.

Hommikud näevad meil tavapäraselt sellised välja, et kuna vanemal lapsel algavad tunnid kl 8, on tema esimene, kes hommikuti ärkab. Ta sätib end ise kooliks valmis – võtab kapist süüa, paneb riidesse, pakib asjad, peseb hambad ja läheb poole kaheksa paiku bussi peale. Väikevend on minusse: armastab kaua magada, nii et kui suur poiss hommikul kodust välja astub, siis meie veel põõname magusalt või hakkame vaikselt ärkama. Mõnikord ma isegi ei kuule, kui laps hommikuti toimetab ja kodust ära läheb.

Seotud lood:

Koroonakarantiini alguses ärkasin ühel hommikul üles ja läksin oma toimetusi tegema ning ehmatasin end siis poolsurnuks: last ei ole, aga tema telefon on tema toas laua peal. Helistada ka ei saanud. Täitsa lõpp! Aga siis märkasin, et koolikotti ja jopet ka ei ole. Tubli poja oli ärganud oma tavalises rütmis ja kooli läinud! Sõitsin talle kooli juurde vastu ja jõudsime sinna enam-vähem samal ajal. Laps hakkas kooli uksest sisse astuma, aga uksed olid lukus ja poiss täiega hämmingus. Hõikasin teda autost ja saime koos kena kõhutäie naerda, kui koju tagasi sõitsime. Ka isal sai kodus kõvasti nalja. Rääkisime juhtunust ka poja klassijuhatajale, kes ütles, et ta ootaski, millal esimene laps kooli ukse taha ära eksib.

Arvasime, et kindlasti on see ühekordne juhtum ja edaspidi ärkame ikka selle peale üles, et laps kenasti oma toas arvuti taga hoolega õpib, aga… ka teist korda pidime teda kooli juurest ära toomas käima! Mul oli muidugi nalja kui palju, aga natuke tegi ikka heameelt ka, et laps nii tõsiselt kooliasjadesse suhtub, et isegi karantiini ajal koolist eemale hoida ei suuda.

Naistekas on käimas auhinnamäng. Jaga oma lugu nüüd ka meiega, kirjutades meile naistekas@delfi.ee ja võida üks kolmest 50-eurosest Partner kinkekaardist, mille eest saad osta endale näiteks ranitsatäie koolikraami.

Täna on veel viimane võimalus osaleda!