Ma ütleks, et beebiaeg on veel kõige lihtsam, kuna siis laps enamuse ajast magab. Kõige raskem vanema lapse juures on suhted ja kasvatus. Mul on selge ülevaade elus, et mida ma sooviksin oma lapsele õpetada, mis on õige, mis on vale. Ma tean, mida ma peaks õpetama, et elus hästi hakkama saada, aga lihtsalt ei oska. Kõige rohkem tekitavad raskusi küsimused kuidas teha nii, et mu lapsest kasvaks enesekindel ja hea inimene? Kuidas teha nii, et ta saab inimestega hästi läbi ja et teda ei hakataks kiusama? Kõige raskemad küsimused. Tänapäeval juba lasteaiast saati mõned jooksevad teistel eest ära ja ei mängi, öeldakse halvasti. Kõigil tekivad oma sõbrad. Kuna ma
ise olen kiusatav olnud, on mu suur hirm, et temaga juhtub sama. Kuigi loodan, et seda ei juhtu. Ma tahan et laps oskaks enda eest seista, end kehtestada, samas ise heaks inimeseks jäädes. Et ta ei oleks kiusatav ega kiusaja. Ehk siis õpetada lapsele enesekindlust ja tugevust, et ta ei oleks
allaandja ja saaks elus ette tulevate probleemidega hakkama.

Teiseks raskuseks peale heaks inimeseks kasvatamise, on suhted peres ja mujal. Kuna meile sündis beebi, siis on vanema lapse iseloom kardinaalselt muutunud. Enne ta oli armas, hea ja sõnakuulelik laps. Nüüd jonnib rohkem, ei kuula sõna, valetab, ülbitseb jne. Samuti ta oskab ka endiselt super hea laps olla, oleme seda õnneks tunda saanud. Ma saan aru, et ellu tuli muutus
ja ta ei ole enam ainuke, kellele tähelepanu pööratakse, aga oleme temaga individuaalselt tegelenud. Üritanud talle rõõmu valmistada ja rohkem tähelepanu osutanud ja kiitnud iga asja eest, kuid probleemid ei ole kadunud. Et see on üks väga raske asi, et jääda ise mõistlikuks ja õigesti
käituvaks vanemaks. Ja suhtlemine mujal seostub sellega, mida enne kirjutasin. Et ta oleks nn neutraalne isik, kes saab enam-vähem kõigiga hästi läbi, ei kiusa, ei ole kiusatav, oskab enda eest seista ja ka teisi austada.

Beebiga seoses olid esimesed kuud lihtsad, laps magas, ei olnud aktiivne, nüüd laps on aktiivne, oskab juba märku anda, kui tahab midagi või miski ei meeldi. Tahab rohkem tähelepanu. Aga kuna meie peres on meil nii palju lisakohustusi - mehel töö, mul ülikool, remont, vanema lapsega suhted,
isikliku aja vajadus jne, teeb asja väga raskeks. Kõik tahab aega, mees, lapsed, kool, remont, tubade korrashoid, söögi tegemine, enda eest hoolitsemine. Kõik tahavad oma ja teinekord tekib tunne, et oma elu ei olegi. Vahel tahaks rahus keskenduda oma õpingutele või vannis lebotada,
käia väljas kuskil. Aga lihtsalt ei jõua ja ise jään tahaplaanile. Tähtsam on see, et peres oleks kõik korras ja toit laual ja lapsed mängitud-kasitud-jms. Enda jaoks aeg jääb väheseks või suisa
olematuks,ülikoolis hinded kannatavad, ei jää korralikult õppimiseks aega jne.

Kuna mees käib tööl ja mina olen kodune, kaugõppes üliõpilane, siis jääb enamik majapidamises minu kanda ja lastega veedan mina paratamatult rohkem aega ja pean rohkem pühenduma. Õnneks on mul siiski hea mees ja aitab kõigega, aga ka tema vajab puhkust ja kõike ei jõua jätta selleks ajaks, kui mees kodus. Enamik peab ikka ise ära tegema.

Ja need on minu, kahe lapse ema, jaoks kõige raskemad asjad — lapse kasvatamine heaks ja tugevaks inimeseks, aja leidmine kõige jaoks, puhkamise vajadus.

Kirjuta meile, mis on emaks olemise juures kõige raskem ja võida auhind!" href="http://naistekas.delfi.ee/rasedus/beebi/kirjuta-meile-mis-on-emaks-olemise-juures-koige-raskem-ja-voida-auhind.d?id=59193056">LOE VEEL:  Kirjuta meile, mis on emaks olemise juures kõige raskem ja võida auhind!

Ema kogemus: pärast sünnitust muutusin tõeliseks fuuriaks" href="http://naistekas.delfi.ee/rasedus/beebi/ema-kogemus-parast-sunnitust-muutusin-toeliseks-fuuriaks.d?id=59263482">Ema kogemus: pärast sünnitust muutusin tõeliseks fuuriaks