Ema pihib: laps pööras kogu mu maailma pea peale

Ma võtsin emaks saades kõike liiga tõsiselt. Tahtsin olla maailma parim ema, tahtsin teha kõike õigesti. Lisaks tahtsin ma olla ilus ja särav noor titemamma, et mu mees võiks minu üle uhke olla (ja see polnud mitte mehe ootus, vaid minu enda arusaam asjast). Minu suureks eeskujuks oli mu oma ema, keda kahjuks enam minu kõrval polnud. Nii suurte ootuste puhul oleksin võinud ette arvata, et asi läheb veidi lörri.

Sünnitus oli pikk ja olin lapse sünni hetkeks juba totaalses unevõlas. Raamatutes on kirjas, et laps nutab siis, kui ta on näljane, kui tal on külm, kõht tühi või gaasid. Minu laps nuttis kogu aeg, tõsiselt. Olin magamata ja väsinud. Ma ei saanud aru, miks ta ometi kogu aeg nutab ja üldse ei maga.

Minu beebi oli muide ka väga kõva häälega. Kui ta ikka nuttis, siis oli see tõeline röökimine — ime, et naabrid midagi ei öelnud! Kui me kusagile külla läksime, nuttis beebi ka seal. Talle ei meeldinud mitte kusagil olla. Õigus küll — õues magas ta hästi, aga oli talv ja ma ei saanud õue elama kolida. Kui oleks olnud suvi, oleksin ilmselt teda ka öösiti õues ringi kärutanud, sest ainult niiviisi oli ta nõus magama.

Oli aasta pimedaim aeg ja minu ainus soov oli saada öö jooksul vähemalt 5 tundi magada. Esimesed 4 kuud see ei õnnestunudki. Kuidas mu laps ilusti magama õppis, oleks juba teist pikka lugu väärt. Enne lapse sündi kujutasin ette, et mul on beebiga koos vaba aega, kuid ei ühtigi! Kuna laps kogu ärkveloleku aja nuttis, oli ta kogu aeg minu süles (ja nuttis seal edasi), nii et ma ei saanud mitte midagi teha. See totaalne seotus lapsega oli minu jaoks väga raske.

Tundsin ennast saamatult beebiga toimetades — ta tundus nii õrn ja abitu. Kui ta korralikult ei söönud, ei osanud ma midagi peale hakata. Olin väga ebakindel. Olin küll palju raamatuid ja ajakirju lugenud, kuid praktikas oli kõik hoopis teisiti! Veel üks ootamatu asi oli piimapais. Ma mõtleisn, et mu rinnad lõhkevad! Ja piima väljalüpsmine ei õnnestunud mul kohe üldse. Nutt oli ainult varuks. Alles hiljem sain aru, et ma lihtsalt ei osanud piima välja lüpsta — seda tuleb teha vilunud liigutusega ja üsna tugevalt. Õnneks sain selle lõpuks siiski selgeks.

Ilmselt on olemas sellised ürgemad, kes on rahulikud ja hakkajad. Mina lihtsalt polnud selline. Õnneks ei mõjutanud see kõik minu tundeid lapse vastu. Tundsin, et ta on maailma kalleim vara ja tahan tema heaks kõik teha. Lisaks oli ta ju nii kohutavalt nunnu! Need vähesed hetked, mis ta magas, ei väsinud ma teda imetlemast. Uskumatu, kui armas võib ikka oma laps olla!

Võib-olla oligi suurim üllatus see, et päevad läbi beebiga üksi kodus istumine ei pruugi olla lihtne ja tore. Noored emad vajaks hädasti kedagi, kes veidi toetaks ja lohutaks. Kui mees õhtul koju tuli, ta muidugi aitas, aga päevad tundusid ikka nii pikad ja ööd nutva lapsega olid väga väsitavad.

Tagantjärele arvan küll, et oskaksin nüüd mõndagi teisiti teha ja ei läheks enam nii pabinasse, aga usun, et on ka teisi emasid, kes on midagi sarnast tundnud. Tunnistan ausalt, et minu jaoks oli algus väga raske. Raskused aga lähevad ajaga meelest ja jääb ikkagi rõõm emaks olemisest.

Ema: kuidas kasvatada lapsest hea ja tugev inimene?
Ema kogemus: kõige raskem on kuulata beebi nuttu
Ema kogemus: pärast sünnitust muutusin tõeliseks fuuriaks
Naine soovitab: last kasvatades unusta raamatutarkused ja kuula oma ema