Ema pihtimus: Minu laps ongi kiusaja...

 (68)
Ema pihtimus: Minu laps ongi kiusaja...
Scanpix

Ühel õhtul, kui rahulikult perega koos telekat vaatasime, helises telefon ning poja klassijuhataja rabas mind šokeeriva uudisega. Mu poeg, nimetagem teda täna Martiniks, olevat paralleelklassi poisile puupulgaga vastu pead virutanud, eelmisel päeval tüdruku liumäelt alla lükanud ja klassivenna käe veriseks hammustanud. Pidin häbi pärast maa alla vajuma — minu laps ongi kiusaja…

Järgmiseks päevaks paluti mind kooli kohtumisele. Õpetaja nägi, et olen šokis ning jätkas, et tegelikult olevat Martin juba tükk aega vägivaldselt käitunud. Lükanud, hammustanud, löönud, asju ära võtnud, alustanud kaklusi, toginud ja nüginud…Kord lükkas ta vahetunni ajal ühe tüdruku liivakasti pikali ja viskas liiva näkku. Siis sõitis kellelgi rattaga meelega üle varba ja naeris, kui too haiget sai. Klassis togib eesistujat jalgadega, kisub pluusist, sülitab tatikuule. Peidab klassikaaslaste vihikuid. Viskas kehalise kasvatuse tunni eel ühe väiksema poisi tossud prügikasti.

Varem ei tahtnud ta aga midagi öelda, sest olukord ei olnud siiamaani veel väga hull, kuid nüüd olevat hakanud teised lapsevanemad juba kaebama.

Mina olen ju kõik õigesti teinud!

Esimene reaktsioon oli loomulik — mina ei ole üles kasvatanud kiusajat! Kuidas ta julgeb üldse tulla mulle niimoodi ütlema?! Õpetaja ajab jamajuttu, kas ta on kindel, et jutt käib minu Martinist ja ta ei aja mind mõne teise lapse vanemaga segamini? Kas ta on kindel, et keegi Martinit ei provotseerinud, ise esimesena löönud või senikaua ärritanud, kuni poiss lihtsalt plahvatas? Kas ta nägi ise pealt, et Martin alustab neid konflikte? Miks õpetaja varem midagi ette pole võtnud?

Mina ju olen kõik raamatute järgi teinud. Õpetanud empaatiat. Rääkinud, mida löömine teeb. Palunud tal mõelda, kuidas tema end tunneb, kui keegi teda lööb või mõnel muul moel kiusab. Küsinud ja arutlenud, kas kiusamine, löömine, narrimine ja togimine on õiged või valed käitumisviisid, analüüsinud koos temaga koolis teiste laste vahelisi situatsioone, küsinud, kuidas tema käituks…

Kodus ütleb ta alati, et päev läks hästi, kirjeldab, kuidas ta vahetunnis teiste lastega mängis ja milliseid pilte kunstitunnis joonistas. Ei sõnagi ühestki intsidendist, kaklusest, tülist või arusaamatusest.

Ka e-koolis pole minu meelest märkusi olnud. Ma ju jälgin e-kooli! Mitte küll iga päev, kuid üsna tihti.

Ei, siin peab mingi arusaamatus olema. Pole võimalik, et jutt käib minu lapsest!

Ema ei pruugigi teada, millega laps tegeleb

Aga see on siiski minu laps, keda ma õpetaja jutu järgi äragi tunda ei osanud ega tahtnud. Ma olen tema kasvatamises teinud saatusliku vea. Milline häbi ja läbikukkumise tunne mind valdas, seda on raske kirjeldada.

Õpetaja palus meil leppida kokku kohtumine koolipsühholoogiga. Käisime seal ära ja tegutseme nüüd vastavalt temalt saadud juhistele. Õnneks on koolivaheaeg algamas ja laps saab teise keskkonda, saame koos puhkust ja värsket õhku maal vanaema juures. Et sügisel uuesti kooliks valmis olla ja seekord ilma kaklemise ja kiusamiseta hakkama saada.

Kui ma varem mõistsin kõik kiusajad ja nende vanemad hoobilt hukka, imestasin, kuidas selline asi võimalik saab olla, miks lapsevanemad oma jõnglastega ei tegele ja neile korralikku käitumist ei õpeta, siis nüüd on minu vaated elule muutunud. Ma mõistan, et see laps, kes on saanud endale kiusaja märgi külge, võib tulla täiesti tavalisest ja võib-olla isegi väga korralikust perekonnast. Ema ei pruugigi teada, millega tema armas väike süütu lapseke koolis tegeleb.

Sest emal võib olla lihtsalt nii palju tööd ja muret, et lapse mured jäävad kahjuks märkamata.