Mina olin noor ema ja need lapsed, kelle sünnipäevast tahan rääkida, on juba täiskasvanud. Selline probleem oli täiesti olemas juba väga ammu, kuigi sellel ajal (nõukogude ajal) ei räägitud midagi ei koolikiusamisest ega vägivallast. Minu poeg ja tütar olid sündinud 2 aasta ja 1 päevase vahega ja seetõttu oli meil tavaks nende sünnipäevi pidada koos. Nii kaua, kui nad käisid ühes lasteaias, polnud probleemi — sõbrad-naabridki, kellega koos mängiti, olid ühised ja külalisedki ühised.

Kahjuks olime sunnitud elukoha hävimise tõttu kolima Pääskülast Lasnamäele. Kui tüdruk sai 8- ja poiss 10- aastaseks oli neil kummalgi lubatud kutsuda 4 külalist. Samuti laupäeval oli laud kaetud ja mõlemad ootasid oma külalisi. Aga juhtus nii, et poisi külalised tulid kõik kella pealt kohale ja tüdrukul ei tulnud ühtegi sõpra ka õhtu möödudes. Võite arvata, mida tundis 8-aastane laps! Kõigepealt ta sulgus oma tuppa ja nuttis, pärast tuli ta küll välja ja pidas koos poisi sõpradega pidu, kuid tuju tal ei olnud. Meie, ema ja isa nukrutsesime koos lapsega.

Tahtsin minna kooli klassijuhatajaga (kõik kutsutud olid tema klassist) rääkima, kuid tol ajal ei olnud sellistest asjadest kombeks rääkida ja jäi minemata. See oli tüdruku esimene kooliaasta! Ilmselt see sündmus pani teda tervesse klassi teistmoodi suhtuma, kuigi ta oli tegelikult selline tagasihoidlik ja kinnine, aga hästi õppiv tüdruk, lisaks õppis muusikat ja käis ujumistrennis. Ta eriti ei kurtnud ega kaevelnud, samuti ei tea ma, et teda oleks kiusatud (võib olla ta ei rääkinud, sest ta oli kinnine oma loomult). Ta ei olnud inetu ega paks, ei kandnud prille (olid küll hambaklambrid) — oli pisike blond piiga. Samuti õmblesin tol ajal lastele ise ilusaid riideid, sest välismaal meil sugulasi polnud, aga poes müüdi ainult ilmetut halli, pruuni ja musta värvi riideid — minu arust polnud ühtegi põhjust, miks teda pidi kiusatama. Aga ju tütrel oli see lugu südames pikka aega ja minu arvates ta sellesse klassi õigesti ei sulandunudki.

Hiljem suhtusime laste sünnipäevade pidamisse väga ettevaatlikult ja püüdsime neid tähistada rohkem pere ja sugulastega. Igatahes lõppes see lugu selliselt, et alates viiendast klassist kauplesime ta teise kooli, sest see oli juba tema tingimus. Järgmises koolis ei olnud tal probleeme — ta leidis sealt head sõbrad, kes tal on siiani, kuigi keskkoolis käis ta ühes Tallinna kesklinna koolis.

Hiljem, kui otsisime kooli oma 3. lapsele, kes oli oma vanemast õest 13 aastat noorem, siis ütles vanem tütar meile, et mitte mingil juhul ei tohi last panna kodu kõrval asuvasse kooli — vot sellise jälje jättis see sünnipäeva lugu lapse hinge paljudeks aastateks ja ta ütleb siiani, et selles koolis käimine oli tema jaoks nagu halb unenägu.