Esiteks sooviks ma, et surve laste saamiseks ei oleks nii pöörane, et lõpuks jõuaks ka meie inimesteni mõistmine — naine valib sünnitamiseks ise aja ning 30+ vanus ei ole esimese lapse ilmale toomiseks “liiga hilja.” Üle 20aastane naine peab taluma tohutut survet ning kuulma pea iga päev nii tuttavate kui sugulaste pärimisi tema laste saamise või mitte saamise kohta ning eitava vastuse korral saab ta kahjuks halvustava suhtumise osaliseks. Ei mõisteta meil veel, et sellistesse eraelulistesse asjadesse ei ole kellelgi põhjust oma nina toppida. Ehk ühel hetkel hakatakse mõistma, et sellised pealtnäha heatahtlikud küsimused võivad hoopis rohkem haiget teha — ehk on paar üritanud ammu rasestuda, kuid see pole lihtsalt õnnestunud?!

Teiseks tahaksin ma, et mu lapsel oleks olemas lasteaiakoht kodulähedases lasteaias. Ühtlasi tahaksin ma, et mu kodulähedases lasteaias on rühma suuruseks mitte rohkem kui 15 last ning nende peale kolm-neli õpetajat, et ükski emast esimest korda eraldi jääv pisipõnn ei jääks üksinda nurka nutma ja et õpetajatel jääks alati iga väikese ja suure soovi täitmise jaoks aega ja tahtmist. Unistan, et lasteaiad on ilusad ja remonditud, et lastel oleks sinna mõnus minna ning tühja tuupimise asemel käidaks pisikestega rohkem väljasõitudel, muuseumites, loomaaias. Kurb on kuulda ja lugeda, et meie lasteaiaõpetajaid ja pisikeste tulevaste maksumaksjate arengukeskkonda väärtustatakse nii vähe, et investeeritakse vaid sandikopikaid ning õpetajad peavad tegema ületunde, et üldse kuidagi ära elada. Arvan, et mu lapsel ei ole sellises lagunenud majas ning ületöötanud ja üleväsinud õpetajatega turvaline, seda on paraku näidanud ka kaks väga karmi juhtumit lähiminevikus. Lastekaitsepäeval on ehk paslik meelde tuletada, et neid juhtumeid oleks saanud ära hoida.

Samuti oleks kena, kui lastega emasid ei peetaks ühiskonnas enam heidikuteks ja mõttetuteks tegelasteks, vaid hinnataks ja väärtustataks nende panust ja meeletut tööd uute ilmakodanike mõistlikeks inimesteks kasvatamisel. Tore, et emad julgevad järjest rohkem oma õigusi taga nõuda, kuid siiani kostub liiga palju jutte selle kohta, kuidas üks ja teine titemamma on saanud teate, et teda enam tööle tagasi ei oodata. Või antakse koondamispaberid näppu kohe esimesel päeval pärast vanemapuhkuselt naasmist. Kui emadel oleks võimalik oma lapsi tööle kaasa võtta või vajadusel kodust tööd teha nii, et nad ei pea pelgama lapse nohusse jäämise tõttu vallandamist.

Järgmiseks oleks ütlemata tore, kui ma ei peaks närveerima selle pärast, kas mul on piisavalt raha, et võimaldada oma lapsele kooliväliseid tegevusi, näiteks kunstiringi, muusikatundi või jalgpallitrenni. Muidugi ei peaks tasuta olema kõik ringid, kuid koolis või lasteaias toimuvad treeningud ja õppetööd võiksid siiski olla tasuta, et kõik lapsed saaksid osaleda. Kui kehaline aktiivsus on lastel väikesest saati piisav, hoiame me sel moel ära ka rasvumisprobleeme tulevikus.

Kui lapse olemasolu ja eakohast käitumist lõpuks ometi aktsepteerima hakataks ning lapsega restoranis ja kontserdil käijatesse mõistlikult suhtutaks. Lapsed on lapsed ning selleks, et neist kasvaks mõistlikud ja tublid inimesed, vajavad nad kogemusi ning teadmisi ja oskusi, kuidas ühes või teises olukorras käituda, mis on viisakas ja mis sobimatu. Kodus saab käitumist õpetada vaid teatud piirini ja laps õpib kodust vaid teatud asju.

Kui koolis ei oleks kiusamist ning õppekava vastaks reaalse elu vajadustele, mitte ei põhineks tuimade faktide ja tulevases elus üsna kasutute valemite pähe tuupimisele. Kui õpetajad suudaksid näha neist veidratest hindamisnormidest kaugemale ning väärtustaksid õpilasi kui indiviide, neid julgustades ja toetades, mitte hirmutades ja sõimates.

Mulle meeldiks, kui ma ei peaks muretsema oma teismelise turvalisuse pärast. Ma tahaksin omada kindlat teadmist, et ta jõuab õhtul bussiga koju ja et teda ei ähvarda vähemalt bussis paljaks varastamise oht. Et ta saaks kenasti ülikooli sisse, hea hariduse ja et ta ei peaks õppimise kõrvalt end peast ogaraks töötama.

Ma ei tea, miks ei ole siiani meie otsustajate peadesse jõudnud arusaam, et nende väga lihtsate, lausa elementaarsete väikeste muudatuste ja paranduste abil kasvaksid meie lastest tublid, terved ja töökad kodanikud, kelle vaimne tervis on korras, empaatiavõime olemas, elementaarsed vajadused rahuldatud ning elurõõm alles ka pärast keskkooli lõppu. Miks ei mõisteta, et meie lapsed on need, kes Eestist ära lähevad, sest neil ei ole olnud siin mõnus kasvada ja igal oma eluetapil on nad tundnud seda, et neid pole vaja, neil ei ole väärtust ning nende tunded ja mõtted ei ole olulised.

Mina soovin oma lapsele mõnusat ja turvalist kasvamist ning annan endast parima, et tal oleks turvaline ja hea, kuid minust kui emast üksi ei piisa, ka ühiskonna ja suuremate otsustajate abi on siin tarvis.