Emad püüavad lutiga last vaigistada, sest ei viitsi temaga tegeleda!
Kui ma emaks sain, ei möödunud vist paari päevagi, kui mu oma ema pakkus: “Ta nutab sul, ta ilmselt tahab lutti!” Minu veendumus, et ükski vastsündinu ei vaja lutti, et ta nutab, sest beebid lihtsalt nutavad teinekord — kõik see läks kui kurtidele kõrvadele. Ka tõsiasi, et perekooli imetamisnõustajad soovitasid lutiga vähemalt esimese elukuu oodata, ei mänginud rolli ja nii saigi lapsele see lutt suhu topitud. Kusjuures just topitud — ei osanud ta sellega midagi peale hakata. Terve õhtu nägime vaeva ja juba järgmisel ööl olime tõeliselt hädas, kuna beebi ei osanud rinnast piima kätte saada.
Sellega luti tähelend meie peres ka lõppes. Ema arvas küll jätkuvalt, et laps peaks siiski lutti saama (sest nii on ju alati olnud), aga minu luti-vastumeelsus aina kasvas. Kuni ma lugesin raamatut “Nutt ja jonnihood” ning sain selgeks, et kui lapsel lasta nutta, palju ta soovib (eeldusel, et ta kõik vajadused on täidetud ja et tegu pole füüsilise probleemiga), siis ei vaja ta ka lutti ega muid abivahendeid enda rahustamiseks. Piisab, kui sa teda armastad ja kaisus hoiad.
Lutilaste elu ei olegi lillepidu
Ometi õppis mu laps ühel hetkel ära pöidlaimemise ja sellest ajast saadik on see tema truu abimees magamajäämisel ning teinekord ka ärevamatel hetkedel. Esiti ehmatasin ma muidugi ära (eriti ehmatas mu ema ja veel rohkem ehmatas ämm). Aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma kriitilise pilguga tänaval neid ülistatud lutilapsi jälgima ja mida ma näen? Kaheaastane laps jookseb ringi, lutt suus, kusjuures mitte midagi pole tal viga! Klaasistunud pilkudega tited emade süles, kes ilmselgelt peaksid juba magama, sest aeg on hiline — lutid suhu topitud, sest väsinud laps ju viriseb ja nutab! Ja nii edasi ja nii edasi…
Nutmine on okei!
Meie jaoks töötab üldiselt väga hästi süsteem — kui vaja nutta, siis nutab õhtul kodus ja kaisus. Nutab ära ja ongi kõik, stress maandatud, ei mingit vajadust pöidla või luti järele. Nii lihtne see ongi. Mina saan sellel ajal talle vaid toeks olla ja näidata, et emotsioonid ja nende väljendamine on täiesti okeid. Ning mis peamine — minu laps nuttis õhtuti pikalt ja pidevalt vaid esimesed kolm elukuud. Siis see lõppes ära ja nüüd enam selliseid “müstilisi” nutmisi eriti ei toimugi. Ilma igasuguse luti, ületissitamise, lapse maniakaalselt magamakiigutamise, vankriga toas sõitmise jmt abita sai see periood lihtsalt läbi. Ainult pöial on veel jäänud.
Mingil hetkel võib juhtuda, et ma pean hakkama pöidlast võõrutamisega tegelema, aga tegelikult ma seda ei karda. Ma näen, et praegu, ligi aastaselt, kasutab ta oma pöialt aina vähem ja vähem, mida rohkem ta maailmast aru saab ja sellega sõbruneb.
Lutiemmed kasutavad lutti vaid lapse vaigistamiseks
Nüüd näen ma, et tema pöidlalutsimise harjumus on pigem hea. Olgu, see võib muutuda mingil hetkel probleemiks hambumuse osas, aga kõik eksperdid ütlevad, et enne jäävhammaste tulekut poleks vaja muretseda. Isegi kõige kriitilisemad teadjamehed ütlevad, et kuni kaheaastaseni ei ole pöidlaimemine probleem või vähemalt pole see suurem probleem kui lutt.
Seega hoolimata oma ema või ämma arvamusest ma ei muretsegi! Pigem on see ju isegi suurepärane — pöial on tal alati olemas, kui tal seda vaja peaks minema. Lisaks on see mulle hea indikaator: kui lapsel näpp suhu tikub, siis järelikult on situatsioonis midagi, mida peaks muutma — liiga vali lärm, liiga palju uusi nägusid, kõht tühi, väsimus jne. Kui ma oleksin “lutiemme”, siis, mulle tundub, topiks ma lutti lapsele vaid sellepärast, et mul pole parasjagu aega või tahtmist tema probleemidega tegeleda… Ja mis ema ma siis oleksin?
