Emaks parimais aastates ehk neljakümnendates

Terje oli noorima lapse sündides 43, Eda 37. Naised tõdevad, et esimene laps saadakse üha sagedamini kolmekümne viieselt, kuid neljakümneseid sünnitajaid võõrastab ühiskond endiselt.

Praegu 39-aastasel Edal on kolm last: Mario (17), Rasmus (3,5), Helena (1,5). 45-aastasel Terjel on lapsi neli: Raili (23), Taavi (21), Sten-Jan (12), Tertu-Liisa (2,5). Mõlemal naisel on võimalus võrrelda emaks saamise tundeid üsna noores ja suhteliselt küpses eas, kirjutab Eesti Naine.

Terje: Mina olen inimestesse, kes on nõuks võtnud hilisemas eas lapsi saada, alati hästi suhtunud. Mu oma vanaema oli nelikümmend kolm, kui viimase lapse sai — viieteistkümnenda. Me hakkasime mehega lapsest mõtlema, kui olin 38–39, ehkki ei arvanud, et see nii palju aega võtab. Selleks ajaks, kui lapseootele jäin, olime juba veendunud, et teda ei tulegi. See oli tõesti ootamatu. Ma olin siis 42.

Eda: Kui Rasmus sündis, olin mina 35, Helena sündides 37. Nooruses oli meil mehega mõte, et õige aeg teise lapse saamiseks on siis, kui poeg läheb kooli, sest nii saan sel ajal kodus olla. Aga kui see aeg kätte jõudis — olin siis 28 –, tundusid kõik muud asjad palju olulisemad. Ometi teadsin kogu aeg, et saan veel lapsi. Ja kui oled 35 ning see mõte on endiselt alles, siis pole enam väga palju aega jäänud. Samuti hakkasin just sel ajal tundma, et töö ajalehetoimetuses on end minu jaoks täielikult ammendanud. Ma ei jõudnud viimased kuud enne lapsepuhkust ära oodata, millal koju saan jääda.