Emamasendus ei ole naise kapriis!
Kui mujal maailmas on emamasendus tuntud ja aktsepteeritud probleem, siis Eestis on see pikki aega justkui tabuteema olnud. Sageli ei saada aru, kuidas võib üks ema tunda masendust ning olla kõigest tüdinud, kui ta on just saanud imearmsa lapsukese. Peaks ju just need esimesed aastad lapsega olema üks naise elu õnnelikem periood. Kui ema julgeb suu avada ja oma ängistusest rääkida, järgneb pahatihti kas mittemõistmine või lausa süüdistamine, et „sinusugused ei tohikski lapsi saada“ või „mis sa virised, sul on ju kõik korras“. Sama, panin tähele, paistis suurel osal ka Delfi mõni aeg tagasi ilmunud noore naise appikarjele vastukajaks kirjutatud kommentaarides, kuigi õnneks oli kommentaaride hulgas ka mõistvat ja kaasaelavat suhtumist.
Depressioon või kapriis?
Tegelikult on sünnitusjärgne depressioon sama tõeline kui iga teine häire. Oma olemuselt on tegemist kliinilise depressiooniga, mis ravimata jätmise korral võib viia kroonilise depressiooni tekkeni ning hakata korduma iga sünnituse korral. Emotsionaalset tasakaalutust kogeb sünnituse järgselt ligikaudu 20-40% naistest. Paljud ei julge seda oma lähedastele, ja pahatihti ka iseendale tunnistada — taustal just eelmainitud hirmud, et äkki ongi viga minus endas ja ehk olengi halb ja saamatu ema. Tegelikult aga peetakse emamasenduse peamiseks tekkepõhjuseks hormonaalsete muutuste, stressi ja väsimuse koosmõju.
Sünnitus muudab tugevalt naise kehakeemiat ehk hormonaaltalitlust ning kuna ka meie tundeelu üheks reguleerijaks on hormoonid, siis on täiesti loomulik, et sünnitusjärgselt esineb naistel meeleolu kõikumist. Enamasti tasapisi hormonaaltasakaal taastub ning sellised justkui ilma mingi põhjuseta meeleolukõikumisega taanduvad. Kuid alati see nii ei lähe, mõnel juhul ei suuda organism mingil põhjusel seda tasakaalu taastada ja nii ongi külvatud seeme emamasenduse tekkeks.
Milles ilmneb?
Emamasenduse esmased tunnused on üsna sarnased tavalisele depressioonile. Ohu märgiks on järgmised tundmused:
- Muutumine kergesti solvuvaks, nutuhood, enda ilma mingi otsese põhjuseta kurva või õnnetuna tundmine
- Hirm kõige ümbritseva ees; ärevus, hirm olla üksi
- Jõuetustunne
- Väsimusest hoolimata suutmatus uinuda
- Murelikkus, elurõõmu kadumine
- Isutus
- Tagasitõmbumine sotsiaalsetest kontaktidest
Emamasenduse puhul valab depressiooni kujunemisele õli tulle ka soov olla hea ema — naine tahab kogu hingest oma lapsele ideaalne ema olla, kuid tunneb, et ei ole selleks suuteline. Masendushoos võib ema tunda, et kõik käib üle jõu ning et temalt tahetakse liiga palju. Samuti ei ole ebatavaline igatsus oma nn „vana elu“ järele, tunne, et on rutiini kinni jäädud ning pereelust rõõmu tundmise jaks kadunud. Kurnatuse ja ärevuse tõttu võib kaduda igasugune huvi oma lapse vastu.
Nii et tegelikult on asi sageli vastupidi paljude kritiseerijate kergekäeliselt visatud kommentaaridele — asi ei ole üldse mitte selles, et ema ei hooli oma lapsest või on halb või nn „rongaema“, kellele oma elu tähtsam. Depressioon kipub tihtipeale tekkima just neil emadel, kes kogu südamest soovivad oma lapsele heaks vanemaks olla, kuid nende kehakeemia on sassis ja hinges on hirm, mis keelab oma muredest lähedastele rääkida.
Mida teha?
Kindlasti vajab selline naine abi. Lisaks spetsiaalsetele nõustajatele ja tugigruppidele saab naine ka ise palju enda heaks ära teha.
Haara ohjad oma kätte. Alusta sellest, et uuri ise infot emamasenduse kohta — loe raamatuid (eesti keeles on näiteks ilmunud Brooke Shieldsi raamat pealkirjaga „Vihmasadu algas. Minu teekond läbi sünnitusjärgse depressiooni“, milles näitlejatar kirjeldab siiralt läbielatud depressiooni ning sellega kaasnenud mõtteid ja tundeid) artikleid, leia tuge foorumitest.
Otsi abi lähedastelt. Kindlasti ära jäta kõrvale oma peret ja lähedasi. Anna ka mehele artikleid ja raamatuid lugeda, et sind ja su olukorda paremini mõistaks. Oluline on mitte endasse sulguda ning oma masendust häbeneda — sünnitusjärgne depressioon on haigus nagu iga teinegi! Lase end majapidamistöödes ja lapse hoidmisel aidata — jäta teinekord laps mehe või ema hoolde ning võta aega puhkuseks ja iseendaga tegelemiseks. Ära häbene abi küsimist — usu, paljud on heameelega nõus sind aitama.
Pöördu professionaalide poole. Nüüdseks on õnneks ka Eestis juba võimalusi spetsialistidelt emamasenduse korral abi ja nõu otsida. Näiteks töötavad naistenõuandlates psühholoogid, kelle poole saad pöörduda, kui maailm tundub pärast lapse saamist üha hallimaks muutuvat. Psühholoog oskab sulle nõu anda, sind ära kuulata ning vajadusel määrata antidepressandid (sellised, mis ei avalda rinnaga toitmise ajal lapsele halba mõju) või suunata psühhoteraapiasse või soovitada mõnda tugigruppi, millega liituda. Infot ja abi ning nõustamisteenuseid nii telefoni kui meili teel leiab ka leheküljelt www.rasedus.ee
Miks peab abi otsima?
Esiteks peab naine abi otsima juba iseenda abistamiseks. Kui naisel on kujunenud tõsine depressioon ja abi otsimisega liialt viivitada, võivad tagajärjed olla väga tõsised. Teine oluline punkt on see, et asi ei ole mitte ainult emas endas — ema psüühiline seisund mõjutab tugevalt ka lapse oma. Näiteks on üheks laste kurvameelsuse põhjustajaks sageli just nimelt ema sünnitusjärgne depressioon. Kui ema ei jaksa lapsele piisavalt positiivset tähelepanu pöörata — teda süles hoida, temaga suhelda, siis võib lapse emotsionaalne areng takerduda. Ka on see üheks käitumis- ja tähelepanuhäirete kujunemise algteguriks.
Samuti võib emamasenduse all kannatav naine hakata oma last sedavõrd tõrjuma, et ei suuda ka lapse vanemaks saades teda enam endale lähedale lasta. Või kõigub ema oma tunnetes lapse suhtes armastuse ja tunde vahel, et laps on röövinud talt tema isikliku elu ja tema sõltumatuse. Drastilisematel juhtudel võib sellisest tunnetekonfliktist tekkinud süütunne lausa enesetapumõteteni viia. Nii võib naine ohustada nii ennast kui oma last. Seetõttu on äärmiselt oluline tunnistada probleemi ning otsida abi.
Teadvustamine
Samuti on oluline, et sellest teemast kõneldaks. On oluline, et ühiskond aktsepteeriks ja mõistaks, et tegemist on häirega, mida ema ise kontrollida ei suuda ning et sellises olukorras naine vajab abi ja tuge, mitte kritiseerimist. Ootame kõigilt vastukaja ka kommentaarides — kes ise emamasendust on kogenud, jagage oma kogemusi, uskuge, see on samas olukorras olijatele suureks toeks.
