Enesevigastamine on saamas noorte seas trendiks! Mis ikkagi paneb ühe teismelise end lõikuma ja kuidas temaga sellest rääkida?


Enesevigastamine on saamas noorte seas trendiks! Mis ikkagi paneb ühe teismelise end lõikuma ja kuidas temaga sellest rääkida?
Pilt on illustreerivFoto: Francisco Gonzalez/Unsplash

Eile avaldas Eesti Ekspress šokeeriva loo sellest, kuidas üks Läänemaa koolipoiss tõmbas vahetunnis oma käele 47 haava, näidates selgelt, et enesevigastamisest on saamas uus normaalsus, mida lapsed täiskasvanute eest varjavad, kuid eakaaslaste seas ei häbene. Peaasi.ee kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa aitab meil mõista, milles see täpsemalt seisneb ja kuidas probleemi lahendada.

Enesevigastamine — milles see seisneb ning kus läheb piir lihtsalt katsetamise ja tahtliku vigastamise vahelt?

Enesevigastamine on endale teadlikult valu tekitamine. Seda tahakse eri viisidel, sh ennast teadlikult ohtlikesse olukordadesse pannes. Katsetada teiste eeskujul tõesti võidakse korra või isegi paar, kuid kui seda on juba rohkem, siis kindlasti on tegemist olukorraga, kus noor inimene vajab abi.

Mis on enesevigastamise põhjused?

Enesevigastamisel võib olla mitmeid põhjuseid ja seletusi. Inimestel, kes ennast vigastavad, on tihti raske oma käitumisviisile täpseid seletusi leida. Mõned ütlevad, et füüsiline valu leevendab mõneks hetkeks psüühilist ja emotsionaalset valu ning enesekahjustamine muutub negatiivsete emotisoonidega toimetuleku strateegiaks. Ennast vigastatakse aga ka enda karistamiseks või hoopis tagant sundimiseks, julgustamiseks, sisemise pinge väljaelamiseks aga ka teistele oma valu näitamiseks või teistele haiget tegemiseks. Ennast vigastama võib panna ka psühholoogiliselt traumeeriv olukord, mida on kogetud või mis on toimunud lähikonnas.

Seotud lood:

Enesevigastamine on oma olemuselt üsna sarnane sõltuvuskäitumisele. Valu tundes hakkab meie keha tootma kehaomaseid valuvastaseid heaoluhormoone — endorfiine. Endorfiinid koos oma peas loodud enesevigastamise põhjendustega loovad tugeva, sõltuva iseloomuga harjumuse. Sarnaselt sõltuvusele mõistab inimene, et tema käitumine on vale, kuid ta ei suuda seda peatada. Seetõttu varjatakse tavaliselt ennastkahjustavat käitumist.

Teismeeas märkasin oma sõbranna kätel lõikumise haavu. Rääkisin sellest tema vanemale õele ja järgnes suur tüli. Kuidas saab üks noor teist aidata, et sellest ei tekiks tüli (või jäetaks abi andmata hirmust tüli ees)?

Enesevigastamist võidaks pidada häbiväärseks ja piinlikuks ja seetõttu võidakse seda eriti täiskasvanute eest soovida varjata. Samas on väga oluline, et keegi hingevalu prooviks mõista, taktitunde ja avatud meelega toetada. Kui sellest juttu teha, tuleks olla eriti tundlik ja vältida igasugust hinnangulisust ja halvustavat tooni, süüdistamist, sildistamist.

Kuidas tuleks üldse end vigastava noorega rääkida, et sellest tegelikult ka abi oleks?

Nagu ülal kirjeldatud. Arutada võiks seda, mis olukorras tekib tung end vigastada ja kas saaks teha selle asemel midagi muud, mis oleks tervislikum. Arutada viise, kuidas enese vigastamist vähemalt vähendada. Siin oleks abiks näiteks lõõgastumise õppimine, intensiivne treening, aga ka muud vahendid, mida saaks raskete tunnetega toimetulekuks kasutama õppida.

Sageli väljendub enesevigastamine enda käsivarte lõikumises. Miks?

Vast on see kõige märgatavam, aga ennast võidakse vigastada ka muudest kehapiirkondadest ja lõikumine pole ainus viis endale viga teha.

Kas neist armidest on võimalik vabaneda või need jäävad sind pärast terveks eluks kummitama?

Armid võivad olla ka psühholoogilised, seda on oluline silmas pidada. Oleneb kui sügavad need on, aga igal juhul saab nendega mingil viisil õppida elama.

Millisel hetkel tuleks pöörduda psühholoogi poole?

Kui enesevigastamist on olnud rohkem kui paar korda, võiks kindlasti pöörduda spetsialisti poole.

Miks noor ei räägi?

Kas häbi tõttu või ei osata sõnastada oma muret. Kuigi enesevigastamist võidakse sageli pisendada öeldes, et tegemist lihtsalt sooviga tähelepanu tõmmata või „manipuleerida“, siis on see märk siiski hädas olevast noorest inimesest. Kui selline käitumine on ainus, millega on võimalik oma murele tähelepanu tõmmata, siis seda ka kasutatakse. Tähelepanu on ka teismeliste jaoks, kes paistavad juba kui pea täiskasvanud nii mõneski mõttes elulise tähtsusega vajadus. Seda ei saa inimesele keelata, kuigi valitud vahendid võivad tekitada teistes kummastust ja ebamugavust, hirmugi.

Loe veel

Sul on vaimse tervisega seotud küsimus, mure või kahtlus? Sa ei tea, kuidas edasi minna, mida enda aitamiseks ette võtta, kellega rääkida või millise spetsialisti poole pöörduda? Kirjuta Peaasi.ee e-nõustajatele!