Avaldame Orgu pöördumise, millele on alla kirjutanud ka lastearst Lagle Suurorg, muutmata kujul:

Aastatel 2004-2014 on pea kahekordistunud ka ülemäärase kehakaaluga laste osakaal, viimase 20 aastaga lausa kolmekordistunud.Eesti Haigekassa andmetel oli 2004/2005. õppeaastal ülemäärase kehakaaluga kooliõpilaste osakaal 6,5% ja 2013/2014. õppeaastaks oli see kasvanud 11%-ni (Eesti Haigekassa 2014).

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on Euroopa Liidu liikmesriikides keskmiselt üks kolmest 6–9-aastasest lapsest ülemäärase kehakaaluga (EC 2014). Kui Eestis on iga 3. laps ülekaaluline või rasvunud, siis Hispaanias, Itaalias ja Kreekas lausa pooled!

Ülemäärane kehakaal suurendab laste ülemäärase kehakaalu ja teatud mittenakkushaiguste (südame-veresoonkonna haigused ja II tüübi diabeet) riski täiskasvanueas (Kavey 2010).

Ülemäärase kehakaalu ja vähese liikumise otsesed kulud Eestis olid 2015. aastal Sotsiaalministeeriumi andmetel 45,5 miljonit eurot ning 2013. aastal kaotati üle 47 400 eluaasta, mis tähendas nimetatud aasta vääringus saamatu jäänud 684 miljonit eurot. Euroopa kaotab rasvumise tõttu igal aastal kokku 70 miljardit eurot!

Erik Orgu on viimastel aastatel sel teemal korduvalt pöördunud nii sotsiaalministri kui Tallinna linna esindajate poole, pidanud mitmeid kohtumisi, kuid seni pole võimuesindajad sellele küsimusele piisavalt tähelepanu pööranud. Loodame nüüd teie kui värske ja tarmuka ministri peale!

Oleme saanud murelikelt vanematelt arvukalt kirju ja kõnesid, mis on kokku võetavad järgmiselt:

Lasteaia- ega koolitoit ei vasta kaasaja arusaamale tervislikust toidust, sest enamasti ei kasutata mitte värsket toorainet, vaid poolfabrikaate, aga mis eriti murettekitav — laste toit sisaldab liiga suurt kogust suhkrut. Seda kinnitab ka Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert Tagli Pitsi viimases Õpetajate Lehes: “Tervise Arengu Instituudi eestvedamisel koostati 2015. aastal uuendatud toitumis- ja liikumissoovitused, kuid määrus, mis lasteasutuste toitlustamist reguleerib, on pärit aastast 2008 ja selle muutmine seisab rahvatervise seaduse vastuvõtmise taga. Kuna praegu kehtivas määruses on nõutud, et süsivesikud peavad andma energiast 55%, lisab kokk nii mõneski lasteasutuses päeva jooksul toitu 50–60 grammi suhkrut, et süsivesikute norm täis saada.” 7-aastase tüdruku soovitatav päevane lisatud suhkrute kogus on aga 39 grammi! Lisatud suhkru lisamine süsivesikute normi täis saamiseks tuleb keelata, sest süsivesikuid peaks organism saama ennekõike teraviljatoodetest, puu- ja köögiviljadest, marjadest, kartulist.

Suhkru sage kasutamine ja suur proportsioon toidus hoiab lapsi n-ö magusa-lembelisena ning harjutab saama kiiret energialaengut just suhkrust ka siis, kui nad enam lasteaias/koolis ei viibi.
Kui juba koolis on suhkru kogus lubatud piiri lähedal, siis ülejäänud päeva jooksul söövad lapsed vähemalt sama palju juurde, mille tulemuseks on suhkru ca kahekordne tarbimine võrreldes päevase vajadusega. Sama lugu on ka teiste nn ebatervislike toiduainetega, nagu näiteks kondiitritooted, limonaadid ja maiustused. Samuti on lisatud suhkruid palju näiliselt “tervislikes” toiduainetes nagu ketšup või maitsestatud jogurt.

Lapsed keelduvad tihti lasteaias ja koolis valmistatud toitu söömast, kuna toidu kvaliteet on halb ja valik kesine. See omakorda loob lapsel halva suhte toiduga koolitoiduga, ta hakkab pigem lähtuma sellest, mis rohkem maitseb ja väljast toitu ostes on valikus pahatihti ebatervislikud variandid — kiirtoit, krõpsud ja maiustused.

Vanemate mure on viinud Erik Orgu lasteaedadesse ja koolidesse, kus ta on saanud isiklikult tutvuda pakutava toidu ning selle valmistamise meetoditega. Näiteks 2017. aasta suvel analüüsis ta põhjalikult Asunduse lasteaia toitu ning andis ka soovitusi kohalikule toitlustajale, kuidas menüüd kaasaegsemaks ja tervislikumaks muuta. Töö käigus selgus, et tervisliku menüü koostamine ei pea tingimata kaasa tooma lisakulu, kui jätta ära mitmed ebavajalikud toiduained. Samas, kui soovida teha suur hüpe meie laste toitumise kvaliteedis, on tarvis ka lisaraha.

Tervisliku toitumise ABC, millest soovitame lähtuda, põhineb sellel, et toit peab olema toitainerikas, toituma peab õigel ajal ning õiges koguses:

A — kõige tähtsam on see, mida inimene sööb ehk siis tervislik toit, mis on vitamiinide- ja mineraalide rohke. See on toiduaine, mis on naturaalne, võimalikult vähe masinatega töödeldud ja sisaldab toitaineid. Friikartulid ja makaronid näiteks sisaldavad küll kaloreid (energiat), kuid seal on väga vähe keha jaoks vajalikke toitaineid.

B — on väga oluline millal süüa, sest süües valel ajal või valel ajendil läheb keha stressi ja segadusse, mille tulemuseks on pidev näljatunne ja/või halb enesetunne.

C — alles kolmandal kohal tähtsuselt on toidukogus. Aga miks kolmas? Sest kui inimene pole ideaalses kaalus, siis pole sellest ta tervisele otsest kahju. Kui süüakse enamus ajast õigeid asju, siis keha reguleerib ise söömise aegasid ja ka koguseid. Ei juhtu veel midagi, kui keskmise liikuvusega inimesel on +10 kg liigset keharasva. Aga tänapäeval Eesti inimesed on vähemalt 15 kg raskemad ning seda põhjusel, et süüakse valesid toiduaineid (toitaineid mitte sisaldavat toitu) ja seda liiga tihti.

Antud tervisliku toitumise ABC-d tuleks teadvustada juba lastele, teismelistele haridusasutustes, aga ka täiskasvanutele ning vanuritele, sest targem on ennetada suuri probleeme, mis kaasnevad vale toitumisega, selle asemel et ravida hiljem inimesi haigustest, mis on põhjustatud valest toitumisest.

Juba pea 11 aastat ehk 2008. aasta 1. septembrist alates kehtib sotsiaalministri määrus selle kohta, mida peab sisaldama kooli- ja lasteaiatoit. Sellele kirjale allakirjutanute ja paljude teiste asjatundjate hinnangul on see määrus aegunud ning meie haridusasutustes pakutav ei vasta kahjuks arusaamale tänapäevasest tervislikust toidust.

Ilmselt vastab tõele, et probleemi lahendamiseks ei piisa ainuüksi määruse muutmisest. Vaja on läheneda sellele probleemile terviklikult — lisaks määruse muutmisele on vaja korraldada koolitusi, harida kokkasid ning koolipersonali, teadvustada lapsevanemaid ja lapsi sellest, kui oluline on toituda tervislikult. Lühidalt — tarvis on tervet programmi koordineeritud tegevusi.