Ingliskeelses kirjanduses kohtab sellise nähtuse kohta nimetust tokofoobia (tokophobia), kui keegi tahab internetist infot juurde otsida. Pelgulinna Sünnitusmaja peaarst Eva-Kaisa Zupping pakub selleks terminiks partofoobia ning Fertilitase peaarst Ivo Saarma ladinakeelset
horror partus
, rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni järgi 099.3.

Aga nimeta teda kuidas tahad, paaniline sünnitushirm ei kao sellest kuhugi. Naised kardavad valu, oma keha väljavenimist, komplikatsioone — ja nõuavad keisrilõiget, lootes sellest kõigile oma hirmudele vastust. Samas, lapsi nad omale väga tahavad.

Doktor Zupping ütleb, et nende haiglas põhjendamatute nõudmiste puhul keisrilõiget ei tehta. Tema sõnul kipuvad naised ära unustama, et keisrilõige on siiski operatsioon, mitte loomulik sündmus. Keisrilõike puhul on emade suremus 5-7% suurem ning ka lapse adaptatsioon on häiritud. Aga.

„Emotsionaalne seisund ON põhjendus,“ ütleb Eva-Kaisa Zupping. Peaarsti hinnangul on aastas 500st Pelgulinna sünnitama tulijast umbes 10 selliseid naisi, kes paaniliselt sünnitust kardavad ja seepärast keisrilõiget soovivad. „Mõni õnnestub ikka ümber veenda, ja nad on hiljem väga tänulikud,“ ütleb Zupping.

Kui naine pööraselt kardab sünnitamist, nii et seda võiks lausa haiglaseks pidada, tuleb kindlasti rääkida oma arsti või ämmaemandaga, soovitab ta. Tema hinnangul on kõigist sünnitajatest ainult 0,5% selliseid, kellel tegelikult oleks emotsionaalse seisundi tõttu õigustatud keisrilõike tegemine.

Mis põhjustab haiglast sünnituskartust?

Internetist leitud artiklites peavad spetsialistid üheks suureks süüdlaseks meediat ja internetis levivaid sünnitusklippe, mis võivad asjaga mitte kursis olevaid naisi oma häälte ja naturaalsusega hirmutada. Samuti mõjuvad halva eeskujuna Hollywoodi kuulsused, kes väidetavalt figuuri hoidmise ja ei tea veel mis põhjendustel keisrilõike peale välja lähevad.

Doktor Zupping ei oska meediat küll süüdistada, tema peab põhipõhjuseks naise närvisüsteemi eripära. Kui ikka kardab, siis kardab ja pole midagi teha, võtab Zupping asja kokku. Lohutab, et kui tõesti vaja, siis teevad nad keisrilõike ja vägisi kedagi loomulikul teel sünnitama ei sunni.

Kas erahaiglas saad, mida tahad?

Erahaiglasse Fertilitas tuleb keisrilõike jutu ja sünnitushirmuga umbes iga kümnes patsient, hindab Fertilitase peaarst Ivo Saarma. „Üle poolte veename ümber. Sealt veel pooltele ütleme, et proovime (algul ikka loomulikult sünnitada –toim.). Ja vahel on hirm ikka nii suur, et teeme keisri,“ möönab ta.

Põhjuseks, miks just viimasel ajal on suurenenud sünnituse kartjate hulk, peab doktor Saarma ärevuse ja depressiooni kõrget taset rasedate hulgas. Ning kindlasti aitab ka meedia seda suurendada, sest kõiki õnnetuid sünnitusi, mida ikka aegajalt juhtub, võimendab meedia kõigis üksikasjades, mida jõhkramalt, seda parem, ütleb Saarma. Sünnituse videoklippe ei oska Saarma süüdlaseks pidada, sest — „õppefilme on ju ikka vaja!“.

Ta peab veidraks seda, et kuidagi on kujunenud arvamus, justkui oleks keisrilõige lahendus igasugustele asjadele. Temagi rõhutab, nagu ka dr. Zupping, et keisrilõige on eelkõige operatsioon koos kõigi sellega kaasnevate võimalike komplikatsioonidega, mitte kergem viis sünnitada.

Enamasti on need naised, kes sünnitushirmu murega ämmaemanda või arsti poole pöörduvad, ka muidu depressioonis või rahutud. Raseduse ajal on depressioon 25-30% rasedatest, teab Ivo Saarma. Fertilitases soovitatakse sel puhul patsiendile vestlust psühholoogiga. “Aga nad ei lähe ju, aetakse psühhiaatriga segi,“ kurdab Saarma, et ükski rase ei taha ennast hulluks tunnistada.

Depressioon enne ja pärast

Kui naine juba sünnitust kardab ja enne depressioonis on, esineb tal ka suurema tõenäosusega sünnitusjärgset depressiooni. Umbes kahe nädala jooksul pärast sünnitust esinev kurbus ja melanhoolia ehk nn babyblue on täiesti loomulik füsioloogiline nähtus, mida esineb 80% naistest. Tõsisemat sünnitusjärgset depressiooni kohtab 20% naistest.

Ivo Saarmale teeb muret, et sünnitusmajast minnakse väga ruttu koju ning seepärast võib võimalik naise depressioon arstidele hoopis kahe silma vahele jääda ning ka pereliikmeid ei jõuta hoiatada võimalike kurvameelsuse tundemärkide eest.

Fertilitases ei hakata kellegagi kurjustama, kui ta oma sünnitushirmu kurdab. Kuni vähegi võimalik, katsutakse naist veenda sünnitama loomulikul teel, kuid teatud juhtudel see ei õnnestu. Ja siis võetakse appi keiser — sest ega lapsed saa sündimata jääda.

Dr. Ivo Saarma ei usu, et piiri taga leviv keisrilõike mood või paaniline sünnitushirm eestlannade hulgas levima hakkaks.

Kui sina, hea lugeja, enne sünnitamist kartsid — kirjuta meile, kas ja kuipalju su hirmud tegelikult tõeks osutusid!