Iga väiksemgi piiks mu beebilt paneb naabri harjaga radikaid taguma
Selle tammumise põhjuseks oli aga see, et ootasin oma esimest last ja põis ei suutnud enam koos minuga tervet ööd vastu pidada. Nagu näha, siis ei pidanud vastu ka naabrid, kes kurtsid, et minu müdistamine (voodist vetsuni ja tagasi) häirib nende und ning palusid mul korterisse vaibad muretseda. Keeldusin ettepanekust viisakalt, kuid oleks ma teadnud, milline trall mind peagi ees ootab, tulnuks juba siis tunduvalt krõbedamad sõnad üle huulte.
Tänaseks on minu pisipoiss juba seitsmekuune, kuid alumiste elanikega me isegi ei tereta enam
Kui esimestel päevadel laps suurt kisa ei teinud, siis mõne aja möödudes vaevlesime mõlemad pisikese gaasivalude tõttu ning seepärast oli ka lärmi tunduvalt rohkem. Esimest korda koputas naaber uksele kell 13 päeval ja ütles, et ma oma lapse eest rohkem hoolt kannaksin, et ka teiste majaelanike närvid terveks jääksid. No tere tali, palju õnne teile ka uue maailmakodaniku puhul! Ma ei osanud talle muud kosta, kui et keegi meist ei sünni ideaalseks lapsevanemaks ning pealegi kehtib majas vaikusenõue alles kella 23st õhtul. Sellega saavutasin vaid seda, et kui tita öösel häält hakkas tegema, koputas alumise korteri omanik kõvasti vastu radiaatorit. Nii mõnigi kord ehmatas selline kolin last rohkem kui tarvis ning kisa tõusis taas taevani. Katsu sa aga inimesele selgeks teha, et ta ise provotseerib lapse karjumist. Ikka olen mina see halb lapsevanem.
Kaebame ühistu juhatajale!
Praeguseks olen küll vist juba kõike näinud. Ühel päeval jalutusringilt koju saabudes ootas mind kleeplindiga uksele kinnitatud kiri, et kui ma maja korrast kinni ei pea ning pidevat karjumist ja öist kolistamist ei lõpeta, ootab mind kaebus ühistu juhatusele, majaelanike allkirjade kogumine minu majast välja söömiseks ning halvemal juhul isegi politsei kutsumine. Terve mõistus ütleb küll, et ilmselt ei ole palju majaelanikke, kes annaksid allkirja nutva beebi vastu või leiduks politseinikke, kes samal põhjusel välja sõidaksid, kuid väga ebameeldiv ja häiriv on selline suhtumine siiski. Minu kodu võiks ju olla minu kindlus, kuid ometi leidub keegi, kes visa järjekindlusega hävitab minu kindlustunnet, häirib pereõnne ja sööb niigi magamatusest pingul olevaid närve.
Mis edasi?
Gaasivaludest saime õnneks mõne kuu eest jagu ning saabus veidi rahulikum periood, kuid nüüd on aktiivne hammaste tulemise aeg ning ma mõtlen juba täiesti paaniliselt, kas kogu terror hakkab uue hooga peale? Ära kolida ma ühe segase naabri tõttu ei taha, kuid ühtegi rohtu tema vastu ka ei näe. Ilmselt tuleb kannatada ära ning oodata kuni laps suuremaks kasvab ja kõndima hakkab. Siis annan talle päeval liikumiseks puukotad ja muretsen ilmselt endalegi ühed. Ja suure tõenäosusega panen ta nii klaverit kui ka mõnda häälekamat pilli õppima, mida mõnusalt kodus harjutada saab.
