Julm reaalsus: ma pole kindel, kas abikaasa ikka on mu lapse isa

 (56)
Beebi
BeebiFoto: Tanel Meos

Naistekale kirjutas oma murest 33aastane Liis: "Samal ajal, kui abikaasa vahib nimeraamatuid, kahtlen mina, kas sügisel sündiva lapse isa on ikkagi tema või mitte."

Kui arst aprilli alguses kinnitas, et olen rase ja lapsega kõik igati korras, ei suutnud esimese hooga naeratadagi. Talvel oli keeruline periood tööl ja kodus vaidlesime Margusega (mu abikaasa) iga väikese asja üle. Võin oma näitel kinnitada, et isegi pesemata taldrikute pärast võib vaielda poolteist tundi. Saan Marguse hea sõbra Kristoga hästi läbi. Eks ta on üks paras naistemees, kelle elu pikim suhe on olnud vist aasta. Võib-olla hindan teda üle ja isegi lühem. Margus oli tööasjus Tallinnast ära ja üks pidu läks Kristoga pikaks. Lõpetasin tema juures.

Pärast polnud mingi suurt analüüsi ja filosofeerimist selle üle, mis saab edasi. Juhtus, siis juhtus, läheme eluga edasi. Alles hiljuti oli Kristo sünnipäev, kus käisime Margusega koos ja kõik oli igati hästi. Kristo võib naistemees olla, aga ma tean, et sellise asjaga ta linnapeale praalima ei läheks. Ta tunneb Margust ülikooliajast ja nad käisid koos sõjaväes. Sõbrad kogu eluks, nagu nad ise tavatsevad öelda.

Kondoomist polnud tolku

Nüüd teade, et ma olen rase. Arvutasin välja, see pidi langema sellesse nädalasse, kus magasin kaks korda Margusega ja korra Kristoga. Ma polnud kordagi arvanud, et võiks rasedaks jääda. Kõigil kolmel korral sai kondoomi kasutatud. Mis on eriti totter. Saaks siis veel süüdistada ennast, et jäid beebipillid võtmata või sai veiniselt kondoomita magatud. Ei midagi sellist. Hakka või googeldama, mis on tõenäosus, et kondoom alt veab. Mulle meenus komöödiaseriaal „Sõbrad“, kus Rachel jäi Rossist rasedaks, kuigi nemadki kasutasid kondoomi. Vähemasti nende puhul ei olnud küsimust, kes on isa.

Seotud lood:

Ma ei teagi, oli see õige või vale valik, aga rääkisin kõigepealt Kristole. Ta oli alguses jahmunud, siis vihane, siis rõõmus, siis taas segaduses. Küsisin otse, et kas peaksin igaks juhuks abordi tegema. Ta kokutas, et see pigem minu enda otsus, et tema ei saa siin sekkuda, ta pole ju kindel, kas on tema laps või mitte. Mitu päeva pidasin endaga sisevõitlus, kas valida abort või laps sünnitada. Ma pole enam väga noor ja kardan, et pärast aborti ei saa enam lapsi. Minu enda emal nii läks. Kui ta oli kaks last saanud, siis kolmandat enam ei tahtnud ja tegi abordi. Arstid ütlesid siis, et enam polegi lootust kolmandat saada.

Otsus tehtud: tahan last

Üks hetk Kristo helistas mulle ja ütles, et tema arvab, et peaksin ikkagi lapse sünnitama. Tema meie ellu ei sekkuks ja Margus kasvataks lapse üles ning loodetavasti on ta bioloogiline isa. Ütlesin talle, et mõtlen selle üle. Tegelikult olin ise selleks ajaks otsuse teinud, et ikkagi saan lapse. Eelmine nädal otsustasin üks õhtu Margusele rääkida. Meie suhe on viimasel ajal jätkuvalt päris jääkülm ja omavahelised vestlused on kuidagi sunnitud. Kui ütlesin talle, et istume maha ja vestleme, siis ta ohkas. Jutu peale, et ootan last, ta hoiak muutus. Ta oli tõesti õnnelik. Juba järgmisel päeval teatas oma vanematele ja ostis raamatupoest nimeraamatud. Martin, Rasmus, Marek, Joonatan — need nimed pakkus ta kohe välja. Aga tüdrukutenimed? Ta vastas kärmelt, et Hanna.

Ennekõike tahan muidugi seda, et laps sünniks igati tervena, aga kogu aeg on mu peas ikkagi suur küsimärk, aga mis siis, kui Margus pole lapse isa… Paraku on tõenäosus päris suur.