Ta põeb sünnitusjärgset depressiooni.

"Kui ära sünnitasin, ei olnud mul ühtegi sellist emotsiooni, et oi-kui-tore, näe, minu laps! Ainult kergendus oli, et lõpuks on see nõme sünnitus läbi," räägib Anne, kuidas sai alguse tema sünnitusjärgne depressioon, "mees ei toetanud mind ka — ütles, et anname lastekodusse."

Anne oli oma tutvusringkonnast üks esimesi, kes lapse sai ning praegu, aastaid hiljem, ta enam päris täpselt ei mäleta, mida ta vahetult pärast lapse sündi tundis või kuidas käitus. Ta meenutab, kuidas tundis, et ta on lapse pärast kõigest muust ilma jäänud — sel ajal, kui tema peab titega toas passima, on teistel väljaspool koduseinu fantastiline elu käimas.

"Mul läks kolm kuud, enne kui tõesti tekkis tunne, et see on minu laps ja mina olen tema ema,“ räägib Anne, kes esialgu toimetas lapsega mehhaaniliselt. Kuigi naisel oli endast väga hale ja ta nuttis palju, ei tahtnud ta oma väljaspoolt abi otsida.
„Mõtlesin, et mis see teiste asi on, mina ise ju sain selle lapse, eks tuleb siis ise hakkama ka saada,“ kehitab ta õlgu, „ma ei otsiks ka praegu abi väljaspoolt. Nüüd mul ilmselt ei tekiks sellist probleemi, kuna paljud tuttavad on lastega kodus. Ei ole nii, et mina üksi olen maailmast ära lõigatud.“

Anne sai esimesest masendusest üle umbes kolme kuuga, tagasi rõõmsaks muutumine võttis aga päris kaua aega.
Sünnitusjärgne depressioon (SJD) on üks neist teemadest, millest pole Eestis justkui paslik avalikult rääkida, kuigi hinnanguliselt põeb seda haigust ligi kümnendik noortest emadest ehk Eestis ligikaudu 1500 naist aastas.

„Eestis on olukord halvem selles osas, et sünnitusjärgset depressiooni diagnoositakse tunduvalt vähem, kui seda esineb,“ räägib Anneli Valdmann, kes veab Arengukeskus Avituse emaderühma ning on teemaga tegelenud juba mitu aastat. Diagnoositakse SJD-d Eestis nõnda vähe, sest probleemi avastamise ja sellest teavitamisega lihtsalt ei tegeleta.

Kuidas aru saada, et põed SJDi?
Sünnitusjärgse depressiooni sümptomeid ja kliinilist pilti peetakse sarnaseks tavalisele depressioonile.

  • SJD iseloomustavad: ennastsüüdistavad mõtted, ärevus ja paanikatunne, pisarate valamine, masendustunne, jõuetus, ärrituvus ja mõnikord unehäired.
  • Ema on murelik, kardab ja kõik ümberringi tundub koormav, võib esineda hirm olla üksi. Sünnitusjärgses depressioonis ema võib tõmbuda tagasi sotsiaalsetest kontaktidest ja kogeda lootusetust tulevikku. Paljud varjavad oma tundeid, tundes süüd.
  • Sünnitusjärgne depressioon ilmneb pärast lapse sündi 2-3 kuu möödudes ja võib kesta ravita jäämise korral isegi paar aastat.
  • Kui kahtlustad, et põed SJDi, pöördu kohe arsti poole ja otsi abi. Enamasti töötavad psühholoogid nii nõuandlate kui ka sünnitusmajade juures. Abi saad ka Raseduskriisikeskusest ja Arengukeskusest Avita.
Allikas: Arengukeskus Avita
„SJD avaldub alles pärast sünnitusmajast koju jõudmist, seega meedikute pilgu alt väljas,“ räägib Valdmann. „Teiseks põhjuseks on ema enda kõrged ootused endale ja sellest tulenev probleemi mittetunnistamine ja hirm abi küsida. See tähendaks nagu ebaõnnestumist või läbikukkumist.“
Sama tunnistab OÜ Getama juhataja Taisi Oesso, kes mõned aastad tagasi kaitses Tartu Ülikoolis SJDi teemal magistritöö, mille valmimise käigus intervjueeris ta põhjalikult 12 SJDi põdenud naist. Selgus, et musta masenduse ajal ei julgenud ega osanud noored emad abi paluda. Oesso tõi magistritöös välja, kuidas emad häbenesid oma emotsioone niivõrd, et ei jaganud neid elukaaslasegagi.

Anne üritas oma tunnetest abikaasaga rääkida, kuid mees ei mõistnud. „Tema abi on alati olnud füüsiline. Kui on tarvis mähkmeid vahetada, ta vahetab. Aga emotsionaalset tuge polnud,“ räägib Anne, „lõpuks olin ma lihtsalt nii väsinud, et ei suutnud püstigi seista. Loomulikult on karm päevatööd tegevalt mehelt nõuda, et ta öösiti last valvaks. Aga mõnikord oleks võinud.“
Oesso sõnul on tuli magistritööst selgelt välja, et SJD tekib sageli siis, kui emade ootused ja ettekujutus uuest rollist ei kattu tegelikkusega.

„Süütunne oli enamusel naistest just lapse ees,“ sõnab Oesso, „naised väljendasid oma hirmu lapse emotsionaalse arengu pärast, missuguse jälje depressiivsus jätab.“
Kuigi viimastel aastatel on olukord Valdmanni hinnangul natuke paranenud ja noor ema julgeb muresid rohkem kurta, pole põhjust hõisata — suurem osa üritab endiselt SJDga iseseisvalt hakkama saada.

„Seetõttu venib sünnitusjärgne depressioon sageli väga pikaks,“ tõdeb Valdmann, kes on kokku puutunud mitme SJDi põdenud emaga.
„Nende kõigi laste beebiaeg on nagu masenduseuttu mähkunud,“ räägib Valdmann, „aastaid hiljem ütlevad need emad, et imestavad tänini, kuidas nad ise ja lapsed üldse veel elus on. Nii ränk oli igapäevaeluga toime tulla.“

Valdmann räägib veel ühest praeguseks kahe lapse emast, kellele pärast esimese lapse sündi tekkinud SJDst oli jäänud nii kohutav mälestus, et ta kartis paaniliselt uut sünnitust. „Pooleaastane rühmatöö aitas hirme siiski oluliselt leevendada. Teine sünnitus läks üsna rahulikult ja tita beebipõlv ka päikeseliselt,“ rõõmustab Valdmann, „ema sai oma suurest hirmust üle.“