Kahe lapse ema kogemus: mul oli 39 kraadi palavikku, aga mees otsustas laste eest hoolitsemise asemel minna klassikokkutulekule

 (35)
Kahe lapse ema kogemus: mul oli 39 kraadi palavikku, aga mees otsustas laste eest hoolitsemise asemel minna klassikokkutulekule
Foto: Shutterstock

Mõnda aega tagasi avaldasime ühe ema kirjutatud pika kirja oma abikaasale, kus ta tunnistas ausalt, et vajab abi. Ehkki tegu oli välismaa naise kirjaga, selgus kommentaaridest, et ka mitmed Eesti naised tunnevad ennast nii ja toovad ka näiteid.

“Nõustun 100% selle artikliga. Minu puhul oli kõige markantsem näide see, kui ma ootamatult haigestusin. Palavik oli ligi 39 ning meil oli kaks pisikest last, üks oli 3-aastane ja teine 4,5-aastane, siis selgus, et mees peab minema klassikokkutulekule sel ajal paariks päevaks, millest ta loomulikult keelduda ei saanud.

Muidugi ei saanud, sest ta oli ju lubanud minna oma klassikaaslastele. Meil oli sellest juttu, kuid mees oli kindel, et kui sai lubatud minna, siis tuleb minna. Mina ajasin ennast pooljuhmina jalgadele, püüdsin lapsi kuidagi koos hoida, süüa teha, nende eest hoolt kanda, ise vaevu liikudes ja aru saades, mis üldse toimub. Naises on ilmselgelt olemas see jõud, mis ka siis aitab tal ennast kokku võtta, kui ta lihtsalt muudmoodi ei saa.

Paraku mehed surevad juba 37,1 kraadi palaviku peal ära, ja seda nad tõesti teevad, ning sealt sünnivadki tugevad naised, aga äpud mehed, kahjuks. Naine peab suutma ära toita 6 last ja oma mehe (filmist “Siin me oleme”).”

Üks teine kommenteerija aga jagab mõtet, mis võiks ahastuses emasid aidata:

“Vägagi tuttav tunne, mäletan. Kuigi minu ema-elu jäi sügavasse sovjetiaega ja tollal tõesti poest midagi ei saanud, siis minul vedas — abikaasa oli juba siis selline, kes tegeles ka imikuga. Näiteks esimese vannitamise tegigi tema, mina olin väga stressis.

Seotud lood:

See on raske aeg, näen seda oma poja pere pealt. Ja mul on tekkinud mõte, et ehk ikkagi see pisikeste liigne nende enda “kella” järgi elada laskmine ongi see, mis olukorra raskemaks teeb? Ma ei räägi esimesest paarist kuust, aga edasi peaks proovima kindla päevaplaani järgi elada. Laps harjub kiiresti ja siis ta jääb magama, kui on uneaeg, õues käia muidugi regulaarselt — see on ka endale hea ja muidugi kasutada ära iga võimalik abipakkumine, et veidigi aega endale saada.

Vale pole ka see, et kõik algab meie enda kõrvade vahelt, aga kui sa oled stressis, magamata ja väsinud, siis sa lihtsalt ei suuda ennast kokku võtta. Proovi kasvõi laulu ümiseda, algul ajab ehk vihale, aga pikapeale võib-olla muudab meele rõõmsamaks. Ennast aidata saame siiski ikka ainult ise.”