“Näiteks, kui pean Mathiase lasteaiast kella peale ära tooma, aga ta ei võta vedu, siis ütlen: “Aga mul on sulle kodus üllats.” Ja siis palun tal ära arvata, kas see üllatus on toas või õues,” avaldab naine, tõdedes, et nõnda rääkides ei pane pisipoeg tähelegi, et ema teda samal ajal riidesse sätib. “Aga oma sõnade taga peab alati seisma ja koju jõudes näitan talle üllatust. See ei pea sugugi olema mingi poest ostetud mänguasi, vaid võib olla hoopis mullast tärganud krookuseõis, millest ta muide oli suures vaimustuses.”

Liina teine viis põnnidega hakkama saada on kahe valiku andmine. “Õhtuti magama minnes — ja see on alati paras tegemine — annan Mathiasele võimaluse minna kohe voodisse või pesta hambad ära, vaadata üks multikas ja minna siis magama. Selle peale on ta alati nõus hambaid pesema.”