Siis aga kuulsin kõrvalt noore sugulase kõnet oma mehele. Neiu on hetkel kolmandat kuud rase ning särab sõna otseses mõttes. Ma ei ole ennast kõrvalt vaadates veel kordagi näinud, et pulbitseksin sellisest õnnest. Muidugi olen ma rõõmus tulevase lapse üle, kuid rasedus iseenesest ei pane mind niimoodi õhetama ja õitsema. Sugulasi vaadates sain aga aru, et väga suur osa minu apaatsusest lasub elukaaslase õlgadel.

Kuuldes kõrvalt kõnet, kus mees kontrollib, kas naine on ikka korralikult söönud, ega ta väsinud pole ning lõpetades käsib „kõhubeebile pai teha”, valgusid mul ausalt öeldes pisarad silma. Minu mees vajub õhtul koju tulles diivanile ja uurib, mis õhtusöögiks on. Kui ta Eestist ära on, siis helistab küll iga päev, kuid peamiselt piirduvad meie kõned igapäevaste juttudega. Kui kurdan oma tervise üle, siis uurib küll lähemalt, kuid iial ei küsi ise, kas minuga on ikka kõik korras. Mul on tunne, et tema meelest ei ole rasedus midagi erilist ning see on täiesti igapäevane elu osa.

Ma ju ei tahagi, et mind invaliidi kombel koheldaks ja kõik ette-taha ära tehakse, kuid natuke lisatähelepanu võiks ju naine ometi saada? Ma olen rase, paisun iga päevaga, kogen pidevalt kõike uut ja seninägematut — veidi hellust võiks ju ometi olla tavapärasest rohkem. See olukord on minu jaoks võõras ning ma ei tea, kas kunagi elus veel midagi sarnast kogen. Ma saan aru, et ükski mees ei saagi iial mõista, mis minuga toimub, kuid mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem tundub, et nii mõistmatu ja ignorantne ei saa ju ka olla.

Loomulikult on perele praegu raha väga vaja, kuid see ei kaalu ju tegelikult üles seda, et ma pidevalt õhtuid üksi pean veetma. Tahan pugeda oma suure kõhuga mehe kaissu ja lasta end hellitada. Tahan ka telefonikõnesid, kus minu pärast muret tuntakse. Tahan ideaalset rasedusaega, mitte teadmist, et mees kuskil kaugel võrevoodi jaoks raha teenib. Halba ei teeks ka vahel minu jaoks valmistatud õhtusöök või mõni muu avaldus, mis näitaks, et mees ikka tõesti hoolib ja armastab.