Kaotasin kaks sõbrannat titetekkidele ja lutipudelitele

 (33)
Kaotasin kaks sõbrannat titetekkidele ja lutipudelitele
Foto: Ilmar Saabas

Ka väga arukast ja toredast naisest võib saada rasedaks jäädes tõeline piin kõigile, kes ta lähedusse sattuvad. Mul on kaks sõbrannat, kes on titeootele jäänud ja siis hoobilt justkui kõik sõbrannad endast eemale peletanud — no ei ole võimalik suhelda inimesega, kes ühel hetkel kõik oma huvid, prioriteedid ja jututeemad ühte patta paneb ja siis iga kord kokku saades seda sama pada üles soojendama hakkab… No ei ole võimalik, et naine ei suuda enam mitte millestki peale tite ja tema tati rääkida!

Mul oli veel kaks aastat tagasi kaks head sõbrannat — Marianniga* hakkasin läbi käima gümnaasiumis, Teelega* tutvusin ülikoolis. Mõlemad olid tõeliselt lahedad tüdrukud ja kolmekesi käisime tihti väljas või istusime kellegi juures ja ajasime juttu. Olime noored ja muretud ja ilusad naised, kõigil oli juba kindel püsisuhe ja plaanid tulevikuks suured. Mina tahtsin sisekujundajana töötada, Mariann unistas personalijuhi ametist ja Teele soov oli hakata advokaadiks. Mina aga olen reaalselt ainus, kes oma unistused ka täide viis…

Titejutud söögi alla ja söögi peale

Kui Mariann teatas, et ootab last, olin ma äärmiselt üllatunud! Olime lastest rääkinud ja ühiselt leidnud, et nendega on veel aega, enne tuleks ikka ka endale elada. Loomulikult oli mul hea meel, lapsed on ju vahvad. Lihtsalt pisut vara ju, Mariann oli alles 24 ja polnud suures reisimistuhinas veel bakalaureustki lõpetanud. No olgu, mis seal ikka — otsustasin, et olen talle igati toeks ja rõõmustan koos temaga. Ajapikku hakkasin aga aru saama, et meie jutt ei klapi enam nii nagu varem. Mäletan, et läksin talle kord pärast tööd külla. Tema kõht oli siis juba päris suureks paisunud. Ajasime juttu, kuni ma ühel hetkel märkasin — millest ma ka ei rääkinud, kaldus jutt alati tagasi rasedusteemadele. Ma rääkisin viimasest majast, mille sisustamisega olin kõvasti vaeva näinud ja tema ohkas murelikult, et ei tea, kas see on väga hull, et ta beebil oma tuba pole. Ma rääkisin reisist, mida parasjagu planeerisin ja ta vangutas selle peale pead, et tema jaoks jäävad nüüd reisid küll ära. Hakkasin juba alateadlikult vältima teemasid, mille peale ta saaks pead vangutada. Mainisin üht head restorani, mille olin leidnud… “Oi, mina ei saa üldse enam neid asju süüa, mida ma tahan!” Lahkusin hiljem Marianni juurest ja justkui halb maik jäi suhu — kas nüüd ei saagi enam inimese moodi vestelda, kas kogu mu sõbranna maailm tiirlebki nüüd raseduse, gaaside ja beebi tulekuks valmistumise ümber?

Kas te olete peast ka rasedad!?

Eks me suhtlesime ikka edasi, kuid vestlused jäid aina lühemaks. No ei olnud enam ühiseid jututeemasid! Kui ma siis kuulsin, et ka Teele last ootab, oleksin võinud endale lihtsalt käega vastu laupa lüüa. Mis toimub? Minu meeldivaks üllatuseks oli Teele endiselt kõigist maailmaasjadest huvitatud, kui suur ta kõht ja polnud. Rõõmustasin, et vähemalt üks sõbranna ei ole n-ö “peast ka rasedaks” jäänud. Aga nagu öeldakse — ära hõiska enne õhtut.

Nende kuude vältel, mil mõlemad mu sõbrannad titeootel olid, suhtlesin küll rohkem Teelega, kuid käisime ka kolmekesi kohvikus ja saime omavahel kenasti läbi. Marianniga kiskus selles suhtes küll viltu, et eks ka tema tajus, et meie huvid pole enam samad. Kartsin ühel hetkel, et jätan mulje nagu mind ei huvitaks tema laps. Aga asi pole sugugi huvis — kui keegi lihtsalt järjepidevalt vaid ühest asjast räägib, siis see ju tüütab! Enne kui ma arugi sain, oli Mariannil laps käes. Ees ootasid arvukad lingid fotoalbumitesse, kus beebit paremalt, vasakult, eest ja tagant vaadata ja küllakutsed, mis nägid välja umbes nõnda, et mina istusin oma kohvitassida diivani ühes otsas ja Mariann istus teisel pool, tütreke tissi otsas. Ütlen ausalt, et see tekitas minus ebamugavust. Pisut vähem kui poole aasta pärast sündis ka Teelele tütar ja sain aru, et kui rasedus Teelet ei muutnud, siis lapse kättesaamine küll. Põhilisteks jututeemadeks said piss, kaka, öised äratused ja liiga kallid beebiriided…

"Millal sina siis lapse saad?"

Nii oligi… Kaks mu parimat sõbrannat istusid nüüd tittetega kodus, käisid koos jalutamas ja neil oli omavahel nii-nii palju rääkida. Kui kolmekesi kokku sattusime, istusin ma vaikides ja ootasin, et ka mind tähele pandaks. Ei pandud. Olin ärritunud, sest selline käitumine on ikka väga ebaviisakas — kui seltskonnas on kolm inimest ja kaks räägivad omavahel terve aja millestki, kuhu kolmas ei oska sõna sekka pista. Viimne piisk karikasse oli hetk, mil nad mõlemad minu poole pöördusid ja hella häälega küsisid, et millal mina siis pisiperet planeerin. Mis mõttes, millal mina last tahan!? Me olime alati rääkinud, et ehk veidi enne 30ndat eluaastat, enne tahaks seda, teist ja kolmandat. Nemad said titet varem kätte ja nüüd hakkavad minule sellega peale käima? Ei aitäh! Mul polnud südant neile seda otse öelda, kuid pinge oli ilmselgelt õhus.

Lõpuks oligi nii, et nad said pigem omavahel kokku, minuga said jutud ka telefonis või Facebookis räägitud. Ausalt öeldes ma isegi ei oodanud neid vestlusi enam nii väga, sest mõistlikust jutuajamisest täiskasvanuga oli saanud ninnunännutav "meie sööme ainult pirnipüreed" ja "meie tudusime täna rõdul". Mis "meie"? Sa räägid ju lapsest, ma ei usu hästi, et sinul ka beebitoit alla ei lähe ja mähkmed peput ärritavad! Sina võid minuga millestki pisut etemast vestelda!

Käin endiselt mõlema naisega läbi ja hoian end kursis ka laste käekäiguga, kuid eriti suured sõbrannad me enam pole. Kuhugi mustade lappide, beebitoidu ja titele autotooli ostmise taha kadusid mu kaks säravat ja tarka sõbrannat, kellega kord elu parimaid hetki ja mälestusi kogesin.

Mind huvitab, kas kellelgi on veel nii juhtunud? Kas kellegi sõbranna on pärast rasedaks jäämist või sünnitamist justkui ära kadunud ja muu maailma suhtes pimedaks jäänud?

* nimed muudetud