Kas digiajastu röövib meie lastelt käekirja ja loovad oskused?
Matemaatikaõpetaja Allar Veelmaa kirjutas Delfi arvamusrubriigis, et kirjutamine on meie digiajastu laste jaoks muutumas mustkunstiks, mille valdamine on vähestele lastele jõukohane ning napisõnalisi käsklusi vajavad arvutid on verbaalse eneseväljendusoskuse viinud üha madalamale.
“Digiajastu lapsi tuleb kasvatada nii, et nad saaksid hakkama ka ootamatu voolukatkestuse või netiühenduse puudumise korral,” tegi Veelmaa tähelepaneku.
Naistekas uuris kooliõpilastelt ja lapsevanematelt, milline on nende suhtumine digiajastusse — kas see pärsib kirja- ja lugemisoskust?
“Selge on see, et kuna kõik referaadid, esseed ja ettekanded võib teha tänapäeval arvutis, siis ei pea enam keegi nii väga kujundusele ja vormistusele mõtlema,” arutleb kahe teismelise poja isa Karmo. “Nüüd saad sa arvutist valida, millist disaini Power Pointis tahad ja valmis… Meie lõikasime ja kleepisime omal ajal suuri plakateid, loetavaima käekirjaga poiss kirjutas teksti, kõige kunstilisema käega grupiliiga joonistas illustratsioonid. Kahjuks tänapäeval näeb sellist loovat meisterdamist vähe, kui siis ainult algklassides.”
“Mis puutub kirjutamisse, siis see käib ju asja juurde — vähestel meist on õrnas eas ilus käekiri, see kujuneb ikka aastatega välja,” arutleb 12aastase tütre ema Merike, kas podev klaviatuuril trükkimine võiks tahaplaanile jätta lapse käekirja välja kujunemise. “Ja koolis tehakse ju konspektid ikka kaustikutesse ja täidetakse töövihikuid — ma arvan, et kirjutada saab koolis piisavalt, vahel isegi liiga palju.”
“Ma ei arva nüüd küll, et arvutite tõttu keegi kirjutada ei oskaks,” märgib 11. klassi õpilane Toivo. “Me peame ajaloos, bioloogias jm reaalainetes ikka päris korralikult n-ö “käekirja harjutama”, ühe veerandiga saab pool paksu kaustikut täis. Ausalt öeldes võiks koolis kirjutamist isegi vähem olla.”
“Minu meelest ei peaks ka liialt paanitsema — digiajastusse suhtutakse kui mingisse ohtlikusse epideemiasse, aga positiivseid külgi on ikka hulga rohkem,” kinnitab Toivo klassiõde Maris. Info kättesaadavus on palju suurem, enam ei pea minema raamatukokku, et mingi taime kohta lugeda, piisab Vikipeedia otsingust. See säästab nii palju aega ja seetõttu jõuamegi me nii kiiresti edasi areneda.”
Niisiis, näib, et paanikat pole siiski mõtet veel külvata. Arvutid ei asenda iga lapse raamatuid, klaviatuur ei võta üle kellegi käekirja. Vähemalt nii arvab enamus lapsevanemaid ja koolilapsi.
