Kas keegi, palun, kasvataks kasvatamatute laste emasid?
Enamasti omavad mu sõbrannad enda lastest adekvaatset nägemust ning kui minu järelevalve alla toodud põnn ennast kahe sekundiga püsimarkeri abil siniseks võõpab, siis ema usub mu juttu, et taoline häving oli vältimatu. Üldiselt teevad lähedaste mudilased mulle rõõmu ning võtan neid väga hea meelega hoida. Ma ei ole nende kantseldamisel ka väga karmi olekuga, sest lapsed on ikkagi lapsed ja täiskasvanu roll on võimaldada neile piisavalt huvitav mängukeskkond. Isegi majapidamises, kus tavaliselt lapsi ei ole.
Samas, elu on näidanud, et hästikasvatatud lastel on hästikasvatatud emad. On siiski üksikuid sõbrannasid, kellega eelistan kokku saada ilma nende lasteta ning emadust ei viitsi isegi teemaks võtta. Sõbranna on ise tore inimene, aga tema nägemus endast kui heast emast läheb minu ja ka teistega täiesti lahku.
Näiteks? Kõige hullem põnn on sõbrannal, kes ise on õpetaja. Kolmeaastane tüüp võttis ükskord teisel lapsel juustest kinni ning lajatas ta peaga vastu põrandat. Ehmusime kohutavalt. Poisiga ei tehtud mitte midagi. Isegi ei keelatud, rääkimata selgitamisest, et selline vägivald ei ole tolereeritav. Ema kehitas õlgu ja ütles: „Nad on ju poisid!“ Noh, jah, mehi on tõesti erinevaid. Neid, kes arvavad, et on normaalne teisi peaga vastu põrandat peksta ja neid, kes mitte. Vahe tegemise selgeks õpetamine on ikkagi emade töö.
Või kui laps lihtsalt kägistab teisi, kui neilt mänguasju tahab kätte saada ning ema isegi ei keela eriti, sest „ta on ju poiss“, siis ainus mõistlik lahendus on tegelikult sellise sõbrannaga vähe läbi käia. Teist ema oma lapsi kasvatama õpetamine ei ole vist ühelgi ajastul ega ühiskonnas hästi lõppenud. Totaalne piir läheb minu jaoks seal, kus kasvatamatute laste emad hakkavad äkki õpetama teisi, kuidas oma lastega toime tulla.
Üksikemast sõbranna on kasvatanud üles kaks väga toredat last. Mängivad palju omaette, diskuteerivad, õpivad hea meelega uusi asju, käituvad toidulauas viisakalt ning kõlbab ka külla kaasa võtta. Sõbranna kurtis, et muidu toredad, aga õhtuti ei lähe siis magama, kui tema tahaks. Loevad lugusid ja vadistavad. Ma ütleks, et lapsed nagu lapsed ikka. Las nad siis vadistavad. Eks tahavad ka tähelepanu. Tulevase kriminaali ema tõstis aga selle kurtmise peale näpu püsti ja pidas maha kõne, kuidas tuleb lapse voodi kõrvale istuda, ta tagasi voodisse lükata ning siis oodata. Ükskõik, kui kaua see aega võtab, aga laps peab kuuletuma. Lõpuks jäävat sellise meetodi peale kohe magama, kui voodisse paned. Tema enda lapse puhul ei ole ma seda väga märganud, et laps jube kiiresti magama saab. Pigem on magama mineku üle tund aega kõva kisa, mänguasjade loopimist, inimestelt tähelepanu nurumist ja muud tüütust. Ausalt öeldes eelistan ma neid vadistavaid kasvatamatuid kui hästikasvatatud jonnipunni.
Kuidas sõbrannale aga näkku öelda, et ära otsi teise silmis pindu, kui su enda silmas on palk, ma ei olegi selgeks saanud. Emaduse kommenteerimine on alati keeruline. Olen küll propageerinud ideed, et emaduse teemal tohiks sõna võtta pigem need naised, kes on ise emad. Samas aga, kui sõbrannad on tulnud murega, et nad on enda meelest vist emana valesid valikuid teinud, kuid lapsed on neil üldjuhul head ning sõnakuulelikud, siis olen öelnud, et minu arvates pole muretsemiseks põhjust. Toetada on lihtne. Kui emal on laps üle pea kasvanud ning ta tuleb ise kurtma, ka siis olen aus olnud. Kui ema ise märkab, et on kasvatamises vigu teinud, siis ei ole veel kõik kadunud.
Lootusetu olukord on taoliste targutiste puhul, kes ise arvavad, et tema üle kortermaja räuskav laps (sest esiti ei kõlvanud lõunaks tehtud supp ning seejärel tehti talle röstsai, mis oli natukene pruunim, kui ta soovis) on lihtsalt emotsionaalne. Vabandage väga, mis saab siis, kui too laps puberteediikka jõuab ning hakkab oma emotsionaalsust kodu-uste peal jne välja valama? Kas sellele ka mõeldakse?
Ma panen kõigile emadele südamele, et kui kahtlete oma kasvatusmeetodites, siis küsige julgelt nõu. Kahtlemine on hea asi. Naised tihti süüdistavad ennast pisiasjades, mis ei määra lapse puhul tähtsust. Lapsed peavadki veidikene ulakad olema, nad ei käi alati nööri mööda. See ei näita veel halba emadust. Naised aga, kes on endast kui emast nii heal arvamusel, et tahaks teisi õpetada, küsige ka tagasisidet. Äkki te ei ole ise tähelegi pannud, et teisi õpetades on endal mõni asi tegemata jäänud.
