Kas ma olen hull, et tahan sõbrannat sünnituse juurde?
Lühidalt kokku võttes tähendab see vastuse leidmist kümnetele küsimustele stiilis: Kuidas ma tean, millal haiglasse minna? Kes mind haiglasse sõidutab? Mida haiglasse kaasa võtta? Kas sünnitada vees või kuival maal? Kas ja keda sünnitusele toeks võtta? On selge, et kõigile neile küsimustele pole võimalik eelnevalt vastuseid valmis mõelda, kuid mõni asi on targem enne sünnitust enese jaoks siiski selgeks mõelda. Üheks selliseks teemaks on sünnitamine tugiisiku abiga.
Miks peaks mees mind koledana nägema?
Tänapäeval pakuvad kõik Eesti sünnitusmajad naistele võimalust tugiisikuga sünnitama minna. Enamik vestluseid, mida sel teemal internetiavarustest leida võib, arutlevad teemal, kas sünnitada üksi või lapse isa abiga. Ma uskusin alles üsna hiljuti kindlalt sellesse, et naine oma tugevuse ja vaprusega suudab kõik sünnitusmajas toimuva väga edukalt üksi läbi teha ja mehel pole kogu tegevuse juures muud rolli, kui hingamistehnikat imiteerides ja naise kätt silitades asja ehmunult kõrvalt uudistada. Lisaks sellele, et mees sündiva lapse siia ilma saabumist oluliselt lihtsustada ei saa, pidasin ma üsna suureks tõenäosust, et kallis kaasa saab nähtust hoopis eluaegse trauma ega suuda mind enam kunagi sama atraktiivseks pidada kui enne sünnitust. Kogu minu skeptilisus, kõik hirmud, võimalused ja kahtlused lendasid aga vastu taevast hetkel, mil mulle sai selgeks, et lapse sünni hetkel ei pruugi mul meest, keda sünnituspalati ukse taha jätta või uksest sisse vedada, üldse kohal ollagi.
Nimelt on tõenäosus, et ta viibib sel ajal Eestist üsna kaugel tööülesandeid täitmas, vägagi suur. Ja samal hetkel, mil antud tõsiasi mulle teadvusesse jõudis, mõistsin ma, et üksi sünnitama minemine pole sugugi kõige paeluvam plaan. Millised variandid on aga sünnitajal, kes vajab toetajat, aga kelle elukaaslane saaks abiks olla üksnes telefoni või skype’i teel?
Välistasin enese jaoks ämma ja ema (kes oleksid küll lahkelt nõus tulema, aga tõenäoliselt ka sama lahkelt nõus kogu sünnituse vältel õpetussõnu jagama). Nii jäid üle sõbrannad, kellest ükski pole ise sünnitanud ega varem sünni juures abistanud. Seega ei kujuta neist keegi päris täpselt ette, mis juhtuma hakkab ja kuidas nähtu neid endid mõjutada võiks. Minu ette kuhjus korraga veel rohkem kahtluseid ja küsimusi, sest vastupidiselt lapse isale, ei ole ühelgi sõbrannal antud beebi sünni juures otsest „süüd”, mis peaks neid tugiisiku rolli kandma ajendama ja kohustama.
Sõbranna sünnitusel pole väga igapäevane
Otsustasin teha natuke eeltööd ja uurida, milliseid kogemusi sõbrannadega sünnitusel käinud jagada oskavad. Kui ämmaemanda jaoks polnud minu soovis sõbrannaga sünnitama tulla midagi eriskummalist ega imelikku, siis ülejäänud maailm tundub antud teemasse teatava skepsisega suhtuvat. Nii näiteks käsitletakse enamikes sünnitusest kõnelevates raamatutes tugiisikuna just lapse isa või tulevast vanaema, jättes kõrvale sõbranna kaasamise võimaluse. Ka internetifoorumites sõna võtvad varem sünnitanud naised möönavad üldjuhul, et sõbrannat ei laseks nad iial sünnitustoas enese kõrvale ega läheks ka ise sünnitavale sõbrannale toeks.
Kogu sellist laadi infomüra muutis mind alguses oma valiku suhtes üha enam kahtlevaks ja usutlesin oma potentsiaalset sõbrannast tugiisikut iga nurga pealt, et näha, kas ta on ikka tõesti valmis minu kõrval kasvõi 30 tundi seisma; võimalikku pahameelt taluma; selga masseerima; mind innustama, julgustama ja kiitma ning veel sadat ettenägematut probleemi lahendama. Tundus, et ta on tõepoolest suisa hea meelega valmis kõike seda minu heaks tegema.
Tugiisik peab oma rolli nautima
Nüüd, kui talvel sündiv väike kõhuelanik on 7 kuud vana, on minus võimust võtmas teatav rahulolu ja kindlustunne. Mul on lisaks elukaaslasele inimene, kes toetab mind tõeliselt iga päev. Inimene, kes on valmis kuid enne sünnitust külastama minuga kõiki perekooli loenguid, helistama ja uurima igapäevaselt kõhus kasvava lapse ja tema ema enesetunde kohta, viima end kurssi sünnituse üksikasjadega ja olema vajaduselt nii füüsiliselt kui vaimselt suvalisel öötunnil olemas.
Kui ma milleski üldse enne sünnitust veendunud olen, siis selles,et tugiisik peab olema keegi, kes seda rolli ise tõeliselt naudib, kes jaksab ja tahab toeks olla juba enne sünnitust. Inimene, kes on terve raseduse vältel naise kõrval tõeliselt olemas, aitab sünnitajal end enne rasket ja ülima õnneni viivat katsumust turvaliselt tunda. Ning rahulolu, mida aitab usalduslik suhe tugiisikuga (olgu see siis tulevane isa, vanaema või väga lähedane sõbranna) saavutada, on enne sünnitust raseda naise ning kõhulapse jaoks samavõrd oluline kui toetav tunne raskel sünnihetkel.
