Kas nii peabki ehk sünnitusel viibinud isa emotsioonid
See oli pöörane. Sünnitus oli raske, eriti naisele, siiski 10 tundi valusid, aga ka mulle. Vastik on olla abitu, kasutu, vähemalt on see just selline tunne, mida ise tunned, olles juures kui naisel on valud ja õed, ämmaemandad ja arstid käivad kontrollimas. Tahaks nagu midagi öelda, millest abi on, kaasa aidata, aga teise lapse sünnituse juures olles saad juba aru, et parem ole vait ja ära külva paanikat, vaid lase professionaalidel ja naisel oma tööd teha.
Abitu tunne noh.
“If anything goes wrong, get out”
Laps läks esimesest tähtajast pisut üle, seda on näha ka praegu tema nahast siin-seal, aga Apgar oli 8,8. Jeeeeee. Siiski läks intensiivravipalatisse. Veresuhkur madal, rõhk kõrge ja veri liig paks. Paneb ju muretsema? Näidud paranevad, seega me proovime mitte üle muretseda, kuigi see on raske. Lihtsam on üle keeda. Oleme
teineteisele toeks.
TÜ sünnitusosakonnas oli personal täiesti super, eks meile ja ka töötajatele tegi asja lihtsamaks see, et samal ajal sünnitusi polnud, seega osutati meile kogu aeg tähelepanu.
Meie sünnitus oli pikk ja raske, 10 tundi valusid ja siis korraga, täiesti lambist... Meid kuulati, meiega arvetati, proovisime olla ise ka võimalikult “kerged kliendid”.
Seevastu sünnitusjärgses naine aina nuttis. Seepärast, et professionaalid, kes tegelikult ei teinud mitte midagi valesti ega teadmatusest, olid lihtsalt ülbed ja hoolimatud. Ise on naised ja peaks ju teadma, et naise sünnitusjärgne olukord on habras.
Ametikohajärgne kretinism?
Ma tean, et kui ma sellist asja oma töös teeksin, siis ei läheks palju aega kui mind lihtsalt lahti lastaks. Aga ma ei näe seda selle mätta otsast, kust nemad.
No enivei.
Ma olen väga õnnelik. Poisiga mul sellist asja ei olnud, et võttis härdaks ja pisara silma. Tüdruk tõi.
Aitäh kõigile osalejatele.
Kirjaviis muutmata
