Kellega sinu laps sõbrustab
Tegelikult võib see probleem, mida saab formuleerida lihtsate sõnadega: „Mulle ei meeldi need, kellega mu laps sõbrustab“, ilmneda mitte ainult selles kurikuulsas puberteedieas, vaid praktiliselt igas eas. Alates juba teisest eluaastast.
Kui alla 2-aastane laps suhtub teistesse lastesse veel kui mingitesse elututesse objektidesse, siis pärast seda piiri hakkab ta end nendega samastama ning teeb seejärel omad järeldused. See vahe on hästi märgatav, kui võrrelda sõimelapsi ja lasteaialapsi. Just lasteaias ilmnevad esimesed kollektiivi alged, esimesed sümpaatiad ja antipaatiad. Ja ka esimesed probleemid…
2-4 aastane: „Ära mängi minu mänguasjadega…“
Reeglina pole soovimatute sõprade probleem nii varases eas eriti aktuaalne. 2-3- aastased lapsed on alles nõnda väikesed, et keegi neist pole jõudnud veel nii „rikutud“ saada, et teistele lastele halvasti mõjuda. Seetõttu on väikelaste vanemad pigem mures sõprade puudumise pärast, mitte aga nende iseloomude pärast. On ju mõningaid lapsi, kes kollektiivis viibides on ikkagi autsaiderid — nad mängivad kusagil nurgas, eemal sündmuste epitsentrist. Sellise lapse vanemad peaksid veidi vaeva nägema, et aidata tal kollektiivi sulanduda. 4-5 aastased lapsed hakkavad juba teatavaisse sõpruskondadesse koonduma, eraldiseisev laps võibki üksi jääda, kuna ta pole jõudnud omandada suhtlemisoskusi.
Psühholoogid soovitavad eraldihoiduvate laste vanematele näidata isiklikku eeskuju, demonstreerides, kuidas oleks vaja suhteid sõlmida. Näiteks võiks mänguväljakul teha teistele lastele ettepaneku hakata koos mingit mängu mängima. Lapsed jäljendavad alati oma vanemate käitumist. Seega hakkavad sellised „õppused“ teatud aja pärast vilja kandma.
4-7 aastane: „Me ei sõbrusta enam temaga…“
Pärast sellist avaldust tuleks lapsega kindlasti arutleda teemal: mis on hea ja mis on halb. Seda selleks, et temast saaks sinu abil laps, kes oskab sõbrustada teistega. Pedagoogide vaatluste põhjal on eaklaaslaste seas populaarsed heasoovlikud lapsed. Sellised, kes pole ükskõiksed teiste suhtes, kes on valmis ära kuulama ja kaasa minema kellegi initsiatiiviga. Neid omadusi saab soovi korral arendada. Kui aga laps on kadekops ja pealekaebaja, siis on suur tõenäosus, et tema elu saab teiste laste keskel raske olema. Lapsed armastavad ühineda gruppidesse, et sõbrustada kellegi vastu. Ning kui anda neile põhjust, siis võivad nad olla vägagi julmad.
Eelkooliealiste laste vanematel ei tasu liiga tõsiselt suhtuda lasteaia „sõprustesse“. Isegi kui teile eriti ei meeldi lapsed, kelle teie pesamuna endale sõbraks on valinud, ärge muretsege — ta kasvab nendest ebakindlatest köidikutest õige pea välja.
7-13 aastane: „Meie käime Lauraga koos…“
Kui laps läheb kooli, tekib tema ümber terve hulk sõpru. Lapsed sõbrustavad sageli suurte rühmadena ning nendes rühmades ühinetakse veel lisaks 2-3 kaupa. Kui sinu lapse sõprade seas leidub selliseid, kes näivad sulle probleemsetena (või lihtsalt on ebameeldivad), on aeg hakata häirekella lööma. See tähendab, et sinu lapsega pole kõik nii, nagu peaks. Psühholoogide meelest peegeldab igasugune sõprus lapse seesmist seisundit. Seetõttu, kui sinu lapsele avaldab keegi sinu meelest halba mõju, tähendab, oled kusagil tema kasvatuses vea teinud. Näiteks, kui lapsel on tekkinud sõber, kes pidevalt valetab ja on sinugi last sellega nakatanud, peaks see olema signaal, et su laps pole alateadvuslikult rahul oma eluga ja püüab leida viise, kuidas „eralduda reaalsusest“. Ning selle asemel, et hakata talle sundkorras epistlit lugema, peaks analüüsima, mis nimelt võis selle tema „eemaldumise“ põhjuseks olla.
Võib ju olla, et su laps on oma olemuselt pigem teiste järel käija kui liider. Ja see on täiesti normaalne, sa ei suuda teda niikuinii ümber teha. Sellises olukorras sõltub just vanematest, millised ta sõbrad saavad olema. Kui säärast last asuda ülipüüdlikult iseseisvaks harjutama, saates teda hoovi mängima printsiibil: „Las õpib suhtlemist, muidu jääbki selliseks äpuks“, võib juhtuda, et tulemus on ettearvamatu. Kõik kujuneb hoopis vastupidiseks. Last, kes on oma loomult kergesti alluv võõrastele mõjutustele, soovitavad psühholoogid panna võimalikult sõbralikku ja heatahtlikku kollektiivi ning üritada teda kaitsta „metsiku“ tänava mõjude eest.
Vali tema jaoks kool, kus valitseb terve atmosfäär, vii sellistesse ringidesse, kuhu kogunevad innukad ja positiivsed lapsed. Ja ära muretse, et ta pole saanud „elu nuusutada“ — mõningaid asju on parem üldse mitte nuusutada kogu elutee jooksul.
13-17 aastane: „Tal on jubedad sõbrad…“
Niinimetatud üleminekuaja saabumine lõhub sageli lapse ja tema vanemate vahelised pealtnäha tugevad sidemed. Lapsele jõuab kätte iga, kus tal on aeg lõpetada lapseks olemine, isegi siis, kui ta seda ise nii väga ei tahagi. On ju nii ütlemata mõnus olla laps, keda vanemad armastavad.
Teisalt on ka vanemad harjunud suhtega ema-isa ja laps. Ning neile ei mahu veel pähe, et nende kallis järeltulija pole enam laps, vaid iseseisev isiksus. Selle tulemusel hakkavad vanad harjumuspärased suhted mõranema ning kui vanemad ei hoolitse selle eest, et nende asemele uusi luua, siis tekib põlvkondade vahele „must auk“. Ning just sellest „mustast august“ leitaksegi soovimatuid sõpru ning halbu seltskondi. Et seda kõike vältida, peavad vanemad õigeaegselt tajuma kasvavat konflikti ning loobuma konfrontatsioonist. Üleminekuiga on järeleandmiste ja kompromisside aeg. Ja vanemate ülesanne on hoida tihedat hingelist sidet oma lapsega ning võita ja säilitada tema usaldus.
Allika: SamaJa, 1’2010
