Nii olen ma anonüümsest avalikust netiruumist aru saanud.

Ok, ma loodan, et keegi nüüd selle irooniapahvaku pärast ei solvunud. Veel mõned kuud tagasi arvasin, et Emmaljunga on vist mingi merendustermin ja Lenne ja Huppa on jaburad Soome-Rootsi lapsenimed.

Siis aga tehti esmarasedale selgeks, et tegemist on tittede staatusesümbolitega, millega käiakse eputamas. Ja et „õigele“ lapsevanemale, kes oma tibulinnukesest ka tegelikult hoolib, mitte ei sünnitanud seda emapalga ega aksessuaari pärast, on selliste asjadega enesenäitamine mark kuubis. Kui ta just ei riputa juurde silti: „sain kaltsukast viie sendi eest“.

Esimese hooga ei osanud ma muud öelda, kui et ahah. Et tänud hoiatamast või nii… Kuid siis tärkas trots. Huvitav küll, kuidas järsku siis ühed kaubamärgid NII põlu alla on sattunud. Otsustasin pista nina pärisellu ja asja uurida. Käisin tänavatel lahtiste silmadega ringi — vahest ajabki mõni Emmaljunga-emme mind ülbel ilmel oma käruga alla?

Leidsin aga terve posu toredaid tagasihoidlikke nutikaid inimesi, kes häbenemata tolle „tittede jeebiga“ ringi kärutada julgevad. Enamus neist kusjuures mu enda sõprusringkonnast.
„Hea käru, ainult et pumbatavaid rattakumme ei soovita kellelegi! Täielik piin, käisime kogu aeg garantiis, sest kummid lõhkesid,“ leidis hea sõbranna. Ta on mul muidugi nn edukate klassist, oivik koolist alates ja teinud korralikku karjääri. Kuid ta on ka inimene, kes jättis näiteks soodsa ja ilusa Dolce ja Gabbana jaki ostmata, kuna voodril (!) oli kaubamärk pisikesena kirjas. Kui mees liisis tal Leksuse, istus neiu sinna mitu kuud nägu krimpsutades sisse. Emmaljunga vanker temas samu tundeid küll ei äratanud.

Kuid mis kaubamärgist nad lasteriideid ostavad? „Mis, kas neil on miski kaubamärk või ka,“ huvitus asjast abikaasa kolleeg.
„A mina ei tea, maksin 75 krooni terve kotitäie asjade eest. Midagi seal sees oli, igatahes pargis küsiti, et kui palju te selle kombeka eest välja käisite ja kust saite. Oli miski naljaka nimega, nagu Soome aeroobika — Huppa vist.“

Ning käsi südamele pannes — no ma siis läksin vihatud kärutootja kodukale uudistama. Ja nähtu meeldis mulle — just selline nagu vaja oleks — ülikerge, käib molekulideks kokku ja just selline graafiline mustvalge värvilahendus, mis ei solva mu ilumeelt. Ja on see käru väidetavalt vastupidav! Kuigi — üks müüja tunnistas, et EJ raamid harrastavat pooleksmurdumist. Kuid ta oli konkureerivast kauplusest.

Oo, ma juba kuulen süüdistuste laine saabumist. Et Mari on samasugune mõttetu eputaja, kes leiab et vaid üks kallis vanker on teistest parem ja et kõik muud on täielik jura ja jama. Ei, kullakesed, EI!

Ma limpsan peale õnnetu EJ Ozone City keelt veel Teutonia Mistral S-i ja Gessleini vahetatavate ratastega käru peale. Ka Tutised on tänavapildis jätnud hea mulje. Rahva seas soositud Roanid on küll saadaval kena värvilahendusega, kuid minu elustiilile sobimatud — liiga suured, et mahtuda rongi, bussi, nõukaaegsesse lifti ja kitsastele linnatänavatele manööverdama. Kuid muidu läheksid täiesti loosi! Abikaasa ihkaks ufoka välimisega Stokket, ja käis ka välismaal poes vaatamas, kuid tema sõnul on see kresla kussutamiseks liiga jäik. Ja Eestis seda ei saa. (Ennetades Perekooli standardküsimust — kas teil siis on mersu: ei, meie perel pole autot ja kui oleks, siis Škoda Fabia. Mu mees fännab seda).

Nagu lubatud, teeme me varsti ka käruostu-reportaaži. Siiani olen käinud niisama kauplustes neid lükkamas ja vedrutamas. Ja ennetades tigedat rahaküsimust — jah, ma saan ka töötuna osta kvaliteetse käru, sest algatasin juba 8 kuud tagasi projekti nimega „lapsefond“ , kuhu on suubunud kõik jõulu ja sünnipäevakingitused ning mul oli juubel (35), mille pidamine ära jäi.

Mis puutub aga lapse riietesse, siis siin ma nn kallimatel ja odavamatel vahet ei tee. Käisin kallites beebipoodides asju silitamas ja tulin sama targalt tagasi. Nu…. ei ole ilusad. Või — Kenzo pluusikesed olid jah kaunid, kuid, khmm, 1000 kr… Kolasin kaltsukates ja naasin suure kotiga. Kolleegi sõnul maksin ikka liiga palju — keskmine hind oli 35 krooni. No ma ostsin uue kauba päevadel ja vaid kõige ilusamaid asju. Värvilisi kampsikuid, madrusekostüümikesi (mul on miski meretemaatika vaimustus peal) ja khakikarva traksidega püksikesi. Ma vist olen üks neist emmedest, kes „röövivad tibult lapsepõlve, riietades nad kohe suurte inimeste moodi“. (Perekooli foorumist).

Kõike hingelisema ja kaunima asja, mis mul silmad kohe pilkuma ajas — no ütle seda raseda labiilsust — sain aga turult allahinnatu asjade korvist. See on Usbekistanis valmistatud unelmsinine pisikese krooniga bodike (maksis 10 krooni). Ma hoian selle vist kojutoomise riietuseks… Minu väike prints.

See ongi siiani olnud minu filosoofia — pidevalt kasutuses olevad titeasjad nagu vanker olgu uued ja võimalikud praktilised-kvaliteetsed. Et neid kannataks hiljem järelturul maha müüa. Riided, mis nagunii kohe väikeseks jäävad, aga võimalikud odavad — kuigi ilusad. Niipalju mu laps väärib.

Lõppeks on kaubamärk ikkagi see, milliseks me selle sümbolina oma mõtetes teeme. Kas omistame talle häid või halbu omadusi. Kellegi teise väärtushinnangute süsteemiga kaasa minna on aga pehmelt öeldes rumal. Skaala võib isikuti olla väga erinev — ühele meist tähendab „firmakas“ Zara´d,. teisele madam Coco pärijate loomingut. Sama rumal, kuigi psühholoogiliselt seletatav on nn firmakaid kandvate inimeste alavääristamine — tegemist on klassikalise minakaitsega, kus teisi madaldades ennast ülendadatakse.

Otseöeldes: kiunatab ikka see koer, kes kaikaga pihta sai — kelles nn firmakas alaväärsuskompleksi tekitas. Ja siin pole küsimus rahalistes võimalustes — ka mina ei saa liikuda ringi DG jakikestes, kuid see ei tähenda, et ma vihkaks oma sõbrannat, kes selle jaki viimaks ometi siiski ära ostis. Ja ma ei usu, et nimme minu kiusamiseks.