Kes tahaks sünnitada geeniust?
Tunnistan üles — minu ettekujutelmades on meie Potsataja suurepärane poeet, tantsija ja iluuisutaja, kelle mustade lokkidega sihvaka kuju ees on kogu maailm põrmus. Abikaasa kujutab ette matemaatika- ja füüsikageeniust, kelle ajutegevus annab silmad ette nii Stephen Hawkinile kui ka Albert Einsteinile. Ja me mõlemad oleme kindlad, et just meie geniaalne laps on tuleviku imemees, võitlev inimõiguste aktivist ja üldtunnustatud vabamõtleja. Nii, ja kuidas see kõik talle 31. lootenädalal selgeks teha?
Olgu, aitab irooniast. Tegelikkuses ongi võimalik hakata oma tulevast last enne sündi arendama. Lähemalt on sellest kirjutatud aprillikuu ajakirjas GEO. Seal ära toodu kohaselt omandab loode nn õpivõime alates 30. nädalast. Kirjeldatud katse näitas, et vastsündinuid oli võimalik tuttava muusikajupiga rahustada, kui neile seda eelnevalt paar kuud enne sündi pidevalt ette mängiti. Kusjuures emadel olid sel hetkel tropid kõrvas, et katse tõsisem saaks.
Väga palju mõjutab last ka ema suhtumine antud viisijuppi. Nooh, võib mõni arvata, et pole midagi lihtsamat? Tahate tulevast Mozarti? Paneme aga kõhule klapid tema valssidega! Kui aga emme lemmikuks on Rammstein, siis on targem beebit oodates seda kuulata. Rahustav mõju lapsele saab igatahes suurem olema kui sümfooniatega end piinates — kui need üldse ei meeldi. Ebameeldivad helid panevad ema organismi alateadlikult krampi tõmbuma ja teha lapsele oleku ebamugavaks. Vaeseke saab juba enne sündi teada, et klassikaline muusika on üks igavene piin.
Ma tean muuseas emmet, käis rasedana Rammsteini kuulamas. Küsimusele, kuidas titt end kogu selle tohutu müra sees tundis, vastas emme ülirahulolevalt: lõi takti kaasa. Olen seda isegi kogenud: käisin Prahas ühel biitnikute garaažikontserdil, kus mängiti veidi nihkes võtmes mõnusaid 60ndate klassikuid. Ja tõepoolest, nii nagu ma kaasa tantsisin ja laulsin, nii põksis ka mu kõhuelanik kaasa. Täitsa taktis, kusjuures!
Sest vaadake, ma saan juba ka sellest aru, millal Potsajata häiritud on. Siis muutuvad tema löögid eriti vihasteks ja ägedateks. Ühel korral olen ka tundud midagi üsna kummalist. Võite pidada mind nõrgamõistuslikuks, aga kui meile rongis turske joodik ootamatult otsa kakerdas ja ma napilt kukkumisest pääsesin, ei saanud ma kõige lohutavamat pai mitte ehmunud abikaasalt… vaid kõhust. See oli hästi müstiline tunne. Keegi minu sees andis teada, et ta muretses minu pärast — mitte vastupidi.
Palju on ka räägitud sellest, et ema meeleseisund mõjutab otseselt last. Kui raseduse ajal on ema pidanud üle elama raskeid vapustusi, tuleb ka laps sageli viril ja haiglane tita. Muidugi — see ei pruugi nii olla. Tean juhtumit, kus ema raseduse ajal oli väga rasketes oludes, kuid laps oli lausa musternäidis — rahulik ja kukupai. Kuid ega ma seda ema otseselt meelt heitmas näinud, vaid ikka hoolimata raskustele naeratamas ning töötamas.
Kui eelnev võib paljudele olla seotud vähem või enam hookuspookustega, siis emade toitumisharjumistel on otsene seos tulevase lapse tervisega. See on juba ammu tõestust leidnud. Antud GEO artikkel küll tõi välja uue tahu, mis võib selgitada, MIKS on meil lääne ühiskonnas NII palju ülekaalulisi lapsi.
Nimelt, nagu väidab see mainekas Saksa ajakiri, on paljud saledushullud emad harjunud end piirama ka raseduse ajal. Iga kilokalor on arvel ja isegi defitsiidis. Keegi ei taha oma välimust beebikilodele kaotada. Selle tulemusena sünnivad aga lapsed, kes on arenenud nn „näljatingimustes“. Nende keha on harjunud hoolikalt ära kasutama iga energiakildu, mida raatsitakse anda.
Taoline organismi käitumine on vägagi loogiline. See tagab näiteks vaesemates riikides mingisugusegi vastusündinute ellujäämuse. Kuid meie ühiskonnas pole toidupuudust. Ja nii hakkab kokkuhoidlikuks kasvatatud organism juba maast madalast ka muidu normiks peetava toitumuse korral varusid koguma.
Seepärast tänapäeval ongi võetud suund juba sellele, et rasedatelt võõrutada igasugune dieedipidamise komme. Uusim kirjandus antud teemal ärgitab emasid enam MITTE lugema suutäisi raseduse ajal, vaid lihtsalt vältima nn tühje energiaühikuid — rämpstoitu ja maiustusi.
Siinkohal ei saa ma jätta irooniliselt muigamata. Ema pidi mind kandes oma karmi naistearsti nõudel toituma vaid kontrollitud koguses riivitud õunast ja/või paljast rasvata kohupiimast. Laps olevat liiga suur (ema on väikest kasvu kah). See, et ega üle kahemeetrise mehemürakaga ei saagi miski pisike beebi tulla (olen kasvult 100 protsenti isasse), tolle arsti pähe muidugi ei tulnud.
Nii ongi mul alates varasest lapsepõlvest olnud kalduvus ülesöömisele… Muidugi ei või iial täpselt teada, kas mu kaaluprobleemides on süüdi ema günekoloog või poputavad vanaemad, kes toppisid esiklapselapse kurguni täis kõrneid (maavanaema) ja pannkooke (linnamemm).
Tean aga üht — mis iganes on mulle meeldiv ja tore, kandub üle ka Potsatajale. Üritan end üha teadlikumalt ümbritseda meeldivate ja kasulike asjadega. Kuulata rohkem oma lemmikmuusikat. Laulda kaasa — see pidi lapsele iseäranis hästi mõjuma, sest ema keha lõõgastub siis. Lugeda häid raamatuid — ja mitte vaid jutukaid, vaid filosoofilisi, populaarteaduslikke. Hoida end aktiivsena ja suhtlusaltina, sest nagu mu mees juba torkas. „Pole midagi, Potsataja. Sul tuleb juba enne sündi õppida aktiivset elustiili. Meie kavatseme küll maailmas edasi seigelda ja sinu igal juhul kaasa võtta.“
