KOGEMUS: Hirm lastekodust võetud lapsi kaotada oli tohutu!

 (15)
KOGEMUS: Hirm lastekodust võetud lapsi kaotada oli tohutu!
Reuters/Scanpix

"Ema jättis väikesed lapsed ööseks üksi koju, nad on pidanud näljas olema," kirjeldab Helen Tensbek oma lapsendatud laste jubedat minevikku. "Maarja ei saa näiteks seniajani hästi suhkrut tassi panna, sest käed värisevad."

Endine lastekodulaps Maarja on koos väiksema õe Lauraga juba neli aastat turvalises peres elanud, kuid mõned minevikust kaasa võetud hirmud ei ole tal tänaseni kadunud. "Ta ei saa näiteks siiani hästi suhkrut tassi panna, sest käed värisevad," räägib praegu kümnese Maarja ja kuuese Laura ema Helen Tensbek. "Vanema tütre puhul on näha, et ta on väga palju üle elanud, väiksem tüdruk oli lastekodusse sattudes veel nii pisike, et tema õnneks neid üleelamisi ei mäleta."

Lapsed vajavad kodu

"Kuna looduse poolt pole meile lapsi antud, siis viis aastat tagasi ütles abikaasa, et aitab küll, kaua me ennast piiname – maailmas on nii palju lapsi, kes vajaksid kodu," meenutab Tensbek oma pere lapsendamisotsuse küpsemise lugu. Päris «nipsust» lõplik otsus siiski ei tulnud. "Eks hirme oli igasuguseid," tunnistab naine. "Ikka usud müüti, et lastekodus on kuidagi... teistsugused lapsed. Aga just sel hetkel sattus mulle kätte ajakiri, kus üks tuntud inimeste paar käis Viljandi väikelastekodus, ja nende lugu lükkas minu jaoks selle hirmu ümber. Teiseks oli väike kartus, kas me ikka saame lapse kasvatamisega hakkama. Mulle näib, et lapsendatud lapse kasvatamisel on vastutus palju suurem kui oma bioloogilise lapse puhul."

Seotud lood:

Esimene lastekodukülastus oli Tensbeki sõnul ootamatult emotsionaalne ja raske: "Käisime Haiba lastekoduga tutvumas, ja kuigi see on väike armas, kodune lastekodu, olime esimene kord mehega parajas šokis."

Pärast lastekodukülastust hakkasid asjad liikuma. Detsembris viisid Tensbekid lapsendamisavalduse Harju maavalitsusse ja aasta pärast olid lapsed kodus. "Võtsime plaani "Jõuluks koju!", ja jõuluks nad koju jõudsidki," naerab Tensbek.

Kohtuprotsess venis

Lapsendamisankeedis on lahter, millesse tuleb märkida lapse soovitav vanus. Reeglina soovivad lapsendajad võtta võimalikult väikse lapse. Ka Tensbekid panid vanuseks 0-1, aga läks nii, et perre tuli ühe beebi asemel hoopis kaks suuremat last, õed Maarja, kes tollal oli kuuene, ja Laura, kel oli vanust vaid poolteist aastat. «Muidugi on natuke nukker, et beebilähedus jäi mul saamata,» räägib Tensbek. "Väiksem tüdruk oli küll nii väike, et ma sain seda öist ülevalolemist, mähkmevahetust ja lutist võõrutamist tunda, aga ikkagi mitte päris seda, mida naine tegelikult tahab... No nüüd on mul vähemalt võimalus vanaemaks saada."

Kui vähegi võimalik, püütakse õdesid-vendi perre andes mitte lahutada. Maarjal ja Laural oli Haiba lastekodus veel üks vanem õde ja keskmine vend. «Kõige vanem tüdruk oli emotsionaalselt emaga väga tugevalt seotud ja tema kohta arvati, et ta ilmselt väga hästi perre ei sobi, vend leidis endale õnneks teise väga toreda päriskodu,» meenutab Tensbek. Kuigi laste ema ei hoolinud kolme väiksema lapse saatusest kuigivõrd, oli ta vanima tütrega sedavõrd kokku kasvanud, et kaebas vanemlike õiguste äravõtmise (uue perekonnaseaduse järgi "isikuhooldusõiguse täieliku äravõtmise" – toim) otsuse kohtus aina edasi, mistõttu ka lapsendamine hakkas venima. «Kohtuprotsessid kestsid aasta, sel ajal olime vormistatud hoolduspereks, mis tähendab, et juhul, kui bioloogiliselt emalt poleks vanemlikke õigusi ära võetud, oleksime tütardest ilma olnud,» selgitab Tensbek. "Me võtsime neid aga juba alates esimesest külaskäigust kui oma lapsi. Hirm oli suur."

"Pahade geenidega" targad lapsed

Lapsendada soovija peab arvestama sellega, et tal tuleb läbida küllaltki ränk bürokraatiakadalipp, ja võib kuluda kuid, tihti ka aastaid, enne kui saadakse õigus last päris oma pereliikmeks nimetada.

"Meie oleme läbi teinud kõik lapsendamise n-ö etapid, esmalt alustasime tugiperena," räägib Tensbek. "Tüdrukud käisid meil algul nädalavahetuseti külas. Lastekodus oli väike tüdruk ju pesamuna ja kogu aeg kasvatajate külje all. Esimene kord meile tulles oli ta trotsi täis ja nii umbusklik kui vähegi saab."

Edasised külaskäigud laabusid aina ladusamalt: "Ülejäänud korrad tulid nad alati rõõmuga. Vanem tüdruk hakkas mind juba külaskäikude ajal emaks hüüdma."

Maarja hakkas jõudma kooliminekuikka, aga rääkis tol ajal vaid vene keelt. Seetõttu algas suur töö, et talle kooli alguseks eesti keel enam-vähem suhu saada. "Õnneks hakkas ta kohe nullklassis käima ja suvel õpetasin teda ise jõudumööda," räägib Tensbek, kes on koolis muusikaõpetaja. "Nüüd Maarja enam vene keelt õieti ei mäletagi. Kevadel lõpetas ta neljanda klassi ja oli nelja parema hulgas. Nad mõlemad on tõeliselt teraste ajudega," rõõmustab Tensbek ja lisab, et suisa imestab, kuidas sotsiaalselt täiesti ebaküps ema, kelle puhul võib karta ei-tea-mis hulle geene, on sünnitanud sedavõrd targad ja toredad lapsed.

Loe lisaks ajalehest Pealinn.