KOGEMUS: Ma tegin aborti, ja suudan sellega elada!

 (79)
KOGEMUS: Ma tegin aborti, ja suudan sellega elada!
Foto: Andres Putting

Olen kuus korda rase olnud ja mul on kolm last. Katkenud rasedusi on kolm. Neist viimase katkestasime ise. Abikaasaga koos, nuttes otsust tehes. Ah, et miks ma just nüüd sellest kirjutan? See on tellitud lugu, näide elust enesest.

Meie kaks esimest last sündisid õitsvas nooruses, kohe riburadapidi ja tervetena nagu ikka. Kasvatasime neid, nautisime pereõnne ja elu tervikuna. Kuni sõbratar jäi lapseootele. Meilegi tuli titeisu peale. Peagi olid “triibud püütud” ja rasedusemärgid hommikuste sidrunisöömiste ja tualeti vahet jooksmistena käes.

Lastele me rõõmusõnumit veel ei teatanud. Otsustasime, et teeme seda pärast esimest ultraheli. Kuid see jäi ära. Protseduuri päeva hommikul algas valulik verejooks ning kõik oli läbi enne kui ajakulust arugi saime. Arst lohutas, et nii ongi parem — loodus teeb vahel vigu ja siis ta parandab neid. Ehk teisisõnu oli lootel tõenäoliselt mõni puudus…

Süvenesime mõlemad abikaasaga töösse. Leidsime uusi sihte ja väljekutseid, ja otsustasime, et oleme ju ometigi noored — küll jõuab.

Sõbranna sai tütre. Jälgisime koos kaalu, ja siis läksime mõlemad pered koos reisile. Reisu lõpuks selgus, et sõbratar ootab kaksikuid. Oh seda titepalavikku, mis mind jälle ja senisest võimsamalt haaras. Tundsin elus esimest korda, mida tähendab titte teha. Kraadisin end nädalate kaupa ja kasutasin iga soojemat päeva teadagi milleks… Ei midagi. Sõbratari kõhuke aga muudkui kasvas.

Kuni ühel päeval olin jällegi ootel. Olime õnnelikud ja leidsime, et tõesti — oleme valmis ja küllap saab “kaua tehtud kaunikene”. Tegelikult teadsin muidugi, et minu rasestumised oli lihtsad. Mul ei olnud vaja piinarikkaid kuid-aastaid, hormoonravisid ja imearste, et lõpuks ometi põhjendatult titekaupu osta. Jah, ma ei teadnud, mida tähendab titesaamise valu ja tõeline tegemine. Kuid ma sain teada, mida tunneb naine, kes hoiab peos enesest välja kraabitud loodet.

Ta ei olnud suur, vastupidi. Ta meenutas konnapoega, tal ei olnud inimesega palju ühist ja kindlasti ei olnud ta laps. Vaid loode. Minu loode — 10 nädalat vana.

Mu keha hülgas ta tol kaunil päikeselisel hommikul. Valu tundis vaid süda, vere sooja voolamist aga kogu ülejäänud keha. Abikaasa ei öelnud midagi, lapsed kolisid meie magamistoa voodile mind kaisutama ja ma mäletan, et jõin sel hommikul maailma parimat kohvi ning sõin kõige mahlasemat õunakooki. Oli sügise esimene päev.

Kiirabi aga ei tulnud. Sõitsime ise 60 kilomeetri kaugusele haiglasse, kus ma enam verd ei voolanud. Ja arst tegid midagi, mida teha ei tohiks — andis hetkeks ema hoida selle kaotatud võimaluse…

Õhtul abikaasale kaissu pugedes palusin, et me enam ei ürita. Mitte kunagi. Otsustasime, et meie lapsed on tehtud ja me keskendume neile. Keegi kuskil tahtis teisiti. Poolteist aastat hiljem sündis meie perre
kolmas laps.

Kuid keegi kuskil tahtis anda meile veel ühe kogemuse.

Viis aastat hiljem olin naasnud just tööellu, saanud elu parima pakkumise ning olin uhke oma seniste kogemuste üle. Hoolimata lastega kodus veedetud aastatest olin tööturul hinnas ning ülemus andis mulle kohe ka suurema projekti vedamiseks. Uus töö ja uus olukord tõid kohati kaasa ka kummalisi tundeid — kord käisid kuumahood, kord ajas iiveldama. Kuni ühel päeval andis mu organism vihje, mida viie kogemuse tõttu ilmeksimatult tundsin. Ent siiski olin kahtlev — spiraaliga ei ole rasedus ju ometigi võimalik. Või kui ongi, siis noorematel kui minul, 40-aastasel.

Apteegi käsimüügist toodud test lükkas mu lootused kummuli. Ma olin rase. Jälle.
Uue iiveldushoo ajal teadsin täpselt, et see rasedus ei jõua kuhugi.
Võtsime mõlemad abikaasaga pikaks nädalalõpuks aja maha, ja tegime otsuse — sellest rasedusest, sellest kuuenädalasest lootest ei saa last.

Ma tean, et te ootate praegu selgitust ja põhjendatud otsust. Ent me ei ole seda kunagi sõnadesse pannud. Me lihtsalt tundsime, et enamaks ei ole meil jõudu. Et lapsi ei sünnitata mitte riigile ega tuleviku tarbeks. Et lapsed ei ole vaid tegemiseks, sest nad tuleb ka tõesti üles kasvatada. Me teadsime oma jõuvarusid. Meie pere oli loodud, olemas ja toimis — otsustasime, et nii jääbki.

Meie abielule on see kõik tugevust ja soojust lisanud. Usun, et me mõistame elu hinda ja valikute lõplikust. Täna teavad meie valikutest ka meie vanemad, täiskasvanud lapsed. Hukkamõistu pole me kogenud. Või tegelikult üks inimene oli — see nooruke med-õde, kes mind protseduuriks kirja pani. Millegipärast ei suutnud ta oma põlgust varjata ning oma irve suutis ta maha suruda alles hetkel, mil pidi ankeeti kirjutama “kolm sünnitust”.

Jah, ma tegin aborti. Kui oleksin teadnud, et spiraal meid sel korral alt veab, oleks käiku läinud hädaabipill. Seega oli mu otsus tehtud ammu enne kahte triipu ja hetke, mil ma arstilt narkoosiks aega palusin.

Ent neile, kes nüüd mõrvari-templeid jagama hakkavad, soovitan enne klaas vett või kangemat juua. Kui mina ei tohi elu üle kohut mõista, kes olete siis teie seda tegema?