Kolme lapse ema: kahjustan oma perega keskkonda? Lastesaamist tuleks piirata ikka seal, kus neile ei jätku toitu ning kehakatet, mina suudan oma lapsed üles kasvatada

 (219)
Beebide roomamise võistlus 2017
Foto: Ilmar Saabas

Suurpere emana jälgisin eile huviga ETV saadet “Suud puhtaks”, kus arutleti teemal, mida teha, et Eestis sünniks piisavalt lapsi nii, et Eesti saaks tähistada ka 200. sünnipäeva.

Saates kõlanud Facebooki kommuuni “Virginia Woolf sind ei karda” esindaja Nika Kalantari seisukohad lapse saamist takistavatest põhjustest ajasid mul harja tõeliselt punaseks. Näiteks väitis naisterahvas, et mujalt kui Eestist pärit partneriga (samas miks ei võiks partner olla kodumaine?) saadud laps satub siin ilmtingimata vaenuliku suhtumise alla, kuna ühiskond ei ole avatud. Ühiskonna suhtumine mis tahes isikusse sõltub minu arvates ikka isikust endast: ma ei näe põhjust, miks peaks Eesti ellu kenasti sulandunud, meie keelt rääkivat ja kultuuri austavat inimest vaenama. Ka minu lastel on paar sõpra, kelle üks vanem ei ole eestlane, aga neil ei ole kunagi isegi tekkinud küsimust, et miks sõprade nahk veidi tõmmum on ja ilusaid püsilokke on pigem kadestatud.

Eriti kummaline oli aga Kalantari seisukoht, et lapsi ei saada keskkondlikel põhjustel ehk maailma ülerahvastatuse tõttu. Ilmselt olen ma pigem oma riigi patrioot kui maailmakodanik, ent usun, et olukorras, kus Eestis saadakse lapsi järjest kõrgemas eas ja seetõttu vähem, ent minul süsteemid töötavad ja suudan oma võsukesed ise üles kasvatada, on minu tulemuslik sigimine igati õigustatud. Piirata tuleks lapsesaamist ikka seal, kus neile ei jätku elementaarset ehk toitu ja kehakatet.

Seotud lood:

Kui saate põhiküsimuse juurde tagasi tulla, siis olen nõus, et praegune vanemahüvitise süsteem on lapsesaamise otsuse tegemisel oluliseks kaalukeeleks. Eesti emad on lapse pooleteiseaastaseks saamiseni majanduslikult hästi kindlustatud, mured hakkavad pärast seda. On hea, kui leidub tööandja, kes on nõus riskima ja tööle võtma väikelapse ema, kes ilmselt vähemalt lapse esimese sõime-/lasteaia-aasta jooksul poole ajast sinisel lehel istub (samas on tore, et leidub ka tööandjaid, kes tolereerivad kodus töötamist). Siis pead leidma sõime/aia, kus lapsele kohta pakkuda on. Edasi tuleb korraldada logistika, mis on seda keerulisem, mida rohkem sul lapsi on (jah, ma olen nõus maksma võimalikult paljude ringide eest ja lapsi sinna-tagasi vedama, seda kõike täisväärtuslike kodanike kasvatamise huvides). Siinkohal ei ole suurt abi ka vanavanematest, sest nende pensionile saamise iga nihkub üha kõrgemale ja sellises vanuses olemas olevast töökohast tuleb kümne küünega kinni hoida. Aga kõik eelpool mainitu on rahakoti seisukohalt nohu, võrreldes hetkega, kui laps otsustab gümnaasiumihariduse omandamise järel minna edasi õppima teise linna. Mina elasin oma ülikooliõpingute ajal õppelaenust, ent suur osa tänapäeva noortest on sunnitud õppimise kõrval tööd tegema, kuna vanemate toetus ei ole piisav ja riik lõpetab igasugu toetamise (tõsi, samas tuleb tänulik olla tasuta hariduse eest!).

Kokkuvõtteks ütlen, et kuigi lastesaamist soodustav süsteem vajab parendamist, olen eelkõige enda laste üle õnnelik ja samas ka rahul, et meie oleme oma panuse Eesti iibe positiivseks muutmiseks andnud.