Koolihirmust ehk kuidas mu laps kooli läks
Mõtlemises on kõik kinni ja kui asi puudutab oma last, siis ju pabistad rohkem.
Lasteaias oli ta tubli ja sai ilusti hakkama: oli sotsiaalselt ja kehaliselt aktiivne ning tema meelistegevuseteks olid nuputamine, meisterdamine ja joonistamine. Kuid siiski olin ärevil, sest mis siis kui sellest kõigest jääb väheks?
Kooliküpsustesti meie koolis ei tehtud, sest elame maapiirkonnas ja vastu võeti kõik soovijad. Teadmata, mida karta olnuks, arvan praegu et nii oligi parem. Sest küpsustestita jäid olemata pinge ja ootused, mis paljudes suurte linnade koolidesse tahtjaid saadavad. Rääkimata eliitkoolide katsetest.
Lapse suhtumine on suisa eraldi teema: ta tahtis end suurena tunda ja nii kogesime enamasti just positiivseid emotsioone. Lihtsamaks tegi olukorra lapsele (ja mullegi) see, et enamik lastaiakaaslastest läks samasse klassi. Nii oleks justkui lapsepõlv jätkunud ja mure kohanemise ja uute sõprade pärast oli samuti olemata.
Olen kuulnud, et mõned lapsevanemad on enne kooli pisikesi kõvasti drillinud. Meie peres nii ei tehtud. Ei näinud selleks lihtsalt põhjust, kuna laps on üsna terane, tunneb huvi maailmaasjade vastu ja on eakohase arenguga. Tõsi, aeg-ajalt ikka lugesime ja arvutasime küll.
Tuge sellisele suhtumisele andis seegi, et minu sõbrannadel oli selline käitumismudel oma laste puhul toiminud.
Siis sai suvi läbi ja algaski kool. Esimesel nädalal püüdsin sammu pidada tundide lõppemisega. Et selleks ajaks ka ise koju jõuda ja veenduda, et kõik on korras. Vanaema elab üsna lähedal ning kool paistab aknast, mis tähendab, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Mõningatest ettearvamatutest tagasilöökidest polnud siiski pääsu: üksinda kodus olles kostsid kõik eluhääled kuidagi eriti valjult lapse kõrva. Suurenenud vastustuski tekitas lapses ilmselt pisut hirmu: pidi ta ju nüüd ise oma võileiva eest hoolt kandma ja mis peamine - üksinda õppimagi.
Leidsime õnneks olukorrale ka lahenduse: koju jõudes pani laps kohe raadio või plaadi vaikselt mängima ning enam polnud "hääli" kuulda. Söögi leidis ta külmikust. Õppimine oli algus uudne ja võõras ning tekitas vist pisut trotsigi. Kuid pikkamisi muutus laps kindlamaks ja tegi juba meeleldi ise õppetükke.
Üksinda kodus olemine tekitas aga uued ahvatlused. Liigse telerivaatamise ja multikakanalitega sain lihtsa vaevaga hakkama. Panin mõned kanalid lihtsalt lukku. Kuid komistuskiviks osutus arvuti. Esialgu olin leebem, aga üsna pea sai selgeks, et arvuti on lapsele liiga suureks sõbraks saanud. Kaua sa ikka seletad, et silmad jäävad haigeks. Eriti veel kui mõni täiskasvanu juhtub kusagil muud väitma.
Õnneks leidsime alternatiiv. Skype! Siiani on see minu kui tööl viibiva lapsevanema kasuks toiminud: näen ju, ise pidevalt arvutis olles, kohe ära, millal ta sisse logib. Vahetame lapsega paar repliiki ja siis tuletan talle meelde, et nüüd on aeg muude asjadega tegeleda.
Esialgu ta veel kuuletub ja logibki end tõesti arvutist välja ning paneb pilli kinni. Sest pole veel avastanud kõikvõimalikke peite-nupukesi. Eks aeg näitab, mis edasi saab.
Ahjaa, laps käib nüüd juba ka trennis. Nädalas neljal päeval on ta just nendega hõivatud ja et trenniskäik ei mõjuks väsitavalt, tegeleb ta vaheldumisi kahe väga erineva alaga.
Kokkuvõtteks võin öelda, et rõõm on vaadata lapse arengut kõrvalseisjana, olles ometi selles sügavalt sees. Näen temas iga päevaga üha enam tõeliselt tubli ilmakodanikku, ennast avastavat noort inimest.
