Koreograafilise rinnaga toitmise eesmärk on lubada enesele oma erinevaid nägusid ja külgi, õppida lubama endale lähedust ja haavatavust. “Elame ühiskonnas, mis seab inimesele järjest suuremaid nõudmisi — täiskasvanu peab hakkama saama pereelu, tööga, sõpradega, sotsiaalse survega jne. Sellest omakorda tekib uskumus, et pidevalt peabki tugev olema, hakkama saama, välja kandma ning enese ebakindlusi teistega mitte jagama. Järjest jõulisemaks eesmärgiks saab tugeva kuvandi hoidmine. Selle käigus saab aga alla surutud terve hulk emotsioone ning nendest teistega rääkimine justkui põrmustaks tugevuse kuvandit,” selgitab Randma. “See kõik on aga retsept depressiooni, ärevuse, hirmude, sotsiofoobia jne tekkele. Asja kurvim külg on aga vast see, et mida kauem me seda tugevat kuvandit üleval hoiame, seda suuremat ebamugavust me enese nõrkuse kohta ehitame. Me kaotame võime ennast vastu võtta kõigis oma värvides — nii helgemates kui süngemates — ja nii me eemaldume iseendast ning oma inimlikkusest. Koreograafiline rinnaga toitmise töötuba on meetod, mille abil viia ennast ühendusse selle ajaga, kui veel lubasime enestel olla hoitud, kus me veel tingimata ei pidanud hakkama saama. See osa on meis kõigis olemas ning töötoas avaneb osalejal võimalus sellega turvalises ja hoitud ruumis taastutvuda.”

Töötoa jooksul õpitakse nii andmist, vastuvõtmist, haavatavust kui ka märkama oma sisemisi impulsse eristamaks seksuaalsust, intiimsust ja armastust.

Mitte ainult naistele

Haavatavus on sooülene ehk pole oluline, kas oled mees või naine, mitte oma parimas vormis olemine on tuttav kõigile. “Kahjuks on haavatavuse lubamine meeste jaoks reeglina veelgi keerulisem kui naiste jaoks,” teab terapeut. “Lisaks sellele on olemas väga erinevat haavatavust — sellist, mida kogeme täisealisena ning ka sellist, mida kogeb laps meie sees. Mõni ehk küsib, miks mulle seda haavatavust üldse vaja on? Sisemine laps on elus meis kõigis ja jääb meiega surmatunnini — temale aja ja tähelepanu andmine on vaimse tervise seisukohalt väga oluline. Kehale suunatud psühhoteraapias kasutatakse mitmeid võtteid selleks, et mõista millised vajadused on meie sisemisel lapsel. Nende vajaduste täitmine tekitab meile täidetuse, hoituse ning turvalisuse tunnet, annab loomingulisust ning õpetab lubama ja lõdvestuma. Õpime oma sisemise lapse vajaduste eest ka ise hoolitsema, et positiivset ning laetud seisundit säilitada. Koregograafiline rinnaga toitmine on efektiivne meetod sisemise lapsega ühenduse loomiseks.”

Töötamine haavatavusega

“Haavatavusse sisenemiseks saab kasutada erinevaid vahendeid,” tõdeb Randma. “Koreograafilise rinnaga toitmise abil tekitame inimesele näilise kogemuse imikuks olemisest. Selles seisundis on haavatavus kohal loomulikult ja üleni ning tõuseb pinnale justkui kehamälust. Teeme töötoa vältel seda mänguliselt ning lühikeste intervallidega, et inimene harjuks selle seisundiga ning lubaks end samm sammult sellesse sügavamalt sisse. Aastatepikkune praktika on näidanud, et tegemist on ühe efektiivsema meetodiga emotsionaalse haavatavuse lubamiseks ning tööks sellega.

Andja ja vastuvõtja roll

Koreograafilises rinnaga toitmises on inimesel kaks rolli — nii andja roll, kui vastuvõtja roll. “Mõlemasse rolli peab osaleja lubama enesel siseneda ja see nõuab harjutamist,” väidab Randma. “Olles andja rollis väga erinevate inimestega, märkad tahes tahtmata, kuidas eri hetkedel käivituvad andjas erinevad impulsid. Kuna töötoa koreograafia hõlmab endas füüsilist lähedust, käivitab see vahel ka atraktsiooni teise inimese suhtes. Võid leida end andvas rollis inimesele, kes on Sulle füüsiliselt atraktiivne või inimesele, kellega koged sügavalt sooja inimlikku lähedust. Mulle meenub kord, kui olin andvas rollis 75-80 aastasele vanahärrale ning tunnistasin seda, kuidas east olenemata otsime me kõik turvatunnet ning hoitust. See oli väga liigutav kogemus, hoida seda vanahärrat kui imikut ning kogeda inimlikku intiimsust ja armastust nii erilisel ja hapral moel.”

Kasuks ka igapäevaelus

“Kõnelesime mõned päevad tagasi Tale Of Us festivalil söömissõltuvustest loengut pidava Aigi Vahinguga. Olles pikalt Ameerikas elanud, rääkis Aigi sealsete inimeste sauna ning dušši traditsioonidest. Kui eestlane läheb pärast trenni dušširuumi, paneb rätiku nagisse ning istub alasti saunas, siis ameeriklane hoiab end rätiku sees kogu aja, kuniks ta duššikabiini siseneb ning alles seal rätiku langetab, et end pesta. Alasti sauna istuma ei minda,” meenutab Randma. “Eestlane on harjunud alastusega, see on talle palju loomulikum. Enda keha lubame me näidata, kuid erineme ameeriklasest just selle poolest, et enda sisemaailma me nii palju näidata ei julge. Lisaks on meil pikad ja pimedad talved. Me kuhjame enestesse palju muremõtteid ja surume alla hulganisti tundeid. Me ei ole nii vabad endast rääkima. Sageli on me jaoks keeruline ka sõbraga arutada seda, et ma olen kimpus oma lapse kasvatamisega või ei suuda toime tulla lähedase kaotusega, mul on füüsilise läheduse puudus või tunne, et olen oma elus lõksus. See nimekiri võiks olla kordades pikem, kuid fakt on see, et inimestena me ei tule iga olukorraga alati suurepäraselt toime. Me komistame, me kukume, me teeme vigu, tunneme süüd, ei oska, ei saa hakkama jne. See kõik on inimlik, see on normaalne ja see on mõistetav. Samuti on normaalne ja oodatud sellest rääkimine oma sõbra ja lähedasega. Kuid loomulikult sellistel teemadel vestlemine paneb mind haavatavasse olukorda — ma näitan teistele, et ma ei ole alati parimas vormis. Enese haavatavuse näitamine, abi küsimine, enese murekohtade jagamine on äärmiselt oluline. Me peame ühiskonnas küpsema sellesse kohta, kus haavatavus on inimlik ja kus selle lubamine on enesel lubada inimene olla.”

28-29. aprillil 2018 toimub Tallinnas Kalamajas (Niine 11) omanäoline terapeutiline kehale suunatud festival Tale of Us, mille eesmärk on üksikisiku ja ühiskonna tasandil suurendada inimeste terviklikku rahulolu iseendaga. Tale Of Us on esimene selline festival Eestis, kus saab korraga väga hea ülevaate täna meil pakutavatest kehatööle suunatud praktikatest.

Osaleja saab koreograafilise rinnaga toitmise töötoast kogemuse lubamisest, haavatavusest, hoidmisest, andmisest, ta mõistab oma alamisiksusi ning nende vajadusi, ta märkab oma inimlikkust ning suurendab mugavust emotsionaalses ja füüsilises kontaktis olekuks. Lisaks loob osaleja kontakti teise inimesega väga lihtsal ning üldiselt mõistetaval inimlikul moel. Ta annab endale loa olla inimene — nii oma valguses kui varjus. Ta märkab, et kuigi meil kõigil on oma individuaalsed lood, otsime me kõik tegelikult sarnaseid asju — hoitust, armastust, lähedust, turvalisust, lõdvestust ning lubamist ja palju muud.

Loe festivali kohta lähemalt siit.