Koreograafilise rinnaga toitmise eesmärk on lubada enesele oma erinevaid nägusid ja külgi, õppida lubama endale lähedust ja haavatavust. “Elame ühiskonnas, mis seab inimesele järjest suuremaid nõudmisi — täiskasvanu peab hakkama saama pereelu, tööga, sõpradega, sotsiaalse survega jne. Sellest omakorda tekib uskumus, et pidevalt peabki tugev olema, hakkama saama, välja kandma ning enese ebakindlusi teistega mitte jagama. Järjest jõulisemaks eesmärgiks saab tugeva kuvandi hoidmine. Selle käigus saab aga alla surutud terve hulk emotsioone ning nendest teistega rääkimine justkui põrmustaks tugevuse kuvandit,” selgitab Randma. “See kõik on aga retsept depressiooni, ärevuse, hirmude, sotsiofoobia jne tekkele. Asja kurvim külg on aga vast see, et mida kauem me seda tugevat kuvandit üleval hoiame, seda suuremat ebamugavust me enese nõrkuse kohta ehitame. Me kaotame võime ennast vastu võtta kõigis oma värvides — nii helgemates kui süngemates — ja nii me eemaldume iseendast ning oma inimlikkusest. Koreograafiline rinnaga toitmise töötuba on meetod, mille abil viia ennast ühendusse selle ajaga, kui veel lubasime enestel olla hoitud, kus me veel tingimata ei pidanud hakkama saama. See osa on meis kõigis olemas ning töötoas avaneb osalejal võimalus sellega turvalises ja hoitud ruumis taastutvuda.”
Töötoa jooksul õpitakse nii andmist, vastuvõtmist, haavatavust kui ka märkama oma sisemisi impulsse eristamaks seksuaalsust, intiimsust ja armastust.
Mitte ainult naistele
Haavatavus on sooülene ehk pole oluline, kas oled mees või naine, mitte oma parimas vormis olemine on tuttav kõigile. “Kahjuks on haavatavuse lubamine meeste jaoks reeglina veelgi keerulisem kui naiste jaoks,” teab terapeut. “Lisaks sellele on olemas väga erinevat haavatavust — sellist, mida kogeme täisealisena ning ka sellist, mida kogeb laps meie sees. Mõni ehk küsib, miks mulle seda haavatavust üldse vaja on? Sisemine laps on elus meis kõigis ja jääb meiega surmatunnini — temale aja ja tähelepanu andmine on vaimse tervise seisukohalt väga oluline. Kehale suunatud psühhoteraapias kasutatakse mitmeid võtteid selleks, et mõista millised vajadused on meie sisemisel lapsel. Nende vajaduste täitmine tekitab meile täidetuse, hoituse ning turvalisuse tunnet, annab loomingulisust ning õpetab lubama ja lõdvestuma. Õpime oma sisemise lapse vajaduste eest ka ise hoolitsema, et positiivset ning laetud seisundit säilitada. Koregograafiline rinnaga toitmine on efektiivne meetod sisemise lapsega ühenduse loomiseks.”