Alustuseks olen nõus nendega, kes üldistusi ei salli. Tõesti, üldistada pole ilus, kuid... sünnitus ja rasedus on meil muutumas moeteemadeks. Millekski, mis näitavad trendikust ja omal moel ärivaistugi. Kuidas teisiti nimetada kõikvõimalike liikumiste kummardajaid a la viiepäevaselt potile või kaineid arutelusid teemal "sünnitan veel, sest praegu on see emapalgaga ju kasulik"!

Uusim trend on kodusünnitus.

Mind ajab vihale see, et mõni ema võtab enesele õiguse jumalat mängida.
Kuidas teisiti nimetada kindlat veendumust, et "kõik läheb hästi, sest ma olen end korralikult ette valmistanud". Ah, et kuidas? Raamatuid lugedes! Tõepoolest, kuid sinu keha kohta ei ole raamatut välja antud. Ja kui ka oleks, siis on su keha ja sünd osa loodusest, mida inimene tegelikult lõpuni ei tunne. Sünd ja sünnitus on osa loodusjõust. Midagi, mille puhul lõpuni kindel ei või olla milleski.

Kes vastutab sellistel hetkedel tegelikult uue elu alguse ja sünni kena kulgemise eest?

Kes on üks (mitte ainult kehast, vaid ka peast) ülirase naine otsustama, et temal on vaja uus elu just vannituppa kraanikausi ja veepiiri vahele punnida?

Maailmas on ju küllalt näiteid sellest, kuidas rasedus on kulgenud komplikatsioonideta, rase on eeskujulik ja kõik peaks justkui normis ning veelgi paremini olema. Ent ometi juhtub MIDAGI, ja murdosa sekundiga on kõik pahupidi.

Miks ei räägi keegi nendest sünnitustest, kus kodus sündinud beebid või neid ilmale toonud emad on ohtlikku olukorda sattunud? Miks ei räägita neist viimase hetke kiirabiväljakutsetest või appikarjetest? Miks vaikitakse kodus surnult sündinud lastest?

Ja ärge tulge ütlema, et neid ei ole. Kus on algus, seal on alati ka surm lähedal. Selle vastu ei saa ühegi isehakanud trendijumala tahe.