Mul on erinevaid kõhklusi. Esiteks ei kannata minu kallim verd. Absoluutselt. Lapsepõlves jooksis ta adenoidioperatsioonilt minema, üle polikliiniku lõuates: „Appi, tapetakse!“ Nüüd, täiskasvanuna, naerab ta sellele loole kaasa ja tunnistab, et ega endiselt ei tekita kehavedelike nägemine temas eriliselt sooje tundeid. Kuigi ta töö viib teda kohtadesse, kus neid võib tekkida küll ja veel. Kuid veel enam (ja üle kõige) vihkab ta abitust.

Oleme sünnitusest rääkinud lahtiste kaartidega. Ta nimelt kardab, et on seal ainult jalus ees, segab arste ja mind. Et temast pole mitte kui mingisugust kasu. Või siis pigem vaid kahju, kui keegi teda seal turgutama peaks hakkama. Ette rutates – seda viimast ma ei usu. Sõjakolletes käinud mees nüüd vaevalt sünnitustoas nuuskpiiritust vajab.

Meie tuttavad on asjast väga erinevatel arvamustel. Tuntud literaat, kolme lapse isa on kõigutamatu: isa roll tekib pärast sünnitust. Ilmaletulekuprotsessis siiberdaks see töll vaid jalus ees. Pärast sündi kasida peput, joosta keset ööd mähkemete järele, olla üleval ja kussutada ning sööta, et naine saaks veidigi magada – palun. Ja rõõmuga. Kuid sünnitustoas, kus mehest mitte kui midagi ei sõltu – milleks? Segab vaid naist ja ajab ämmemandaid vihale.

Teine mees arvab, et tegemist lolli jutuga. Tal on samuti kolme last ja ta on kõigi nende ilmaletulemise juures olnud. Tema toob vastuväiteid: esiteks on naisele mehest sünnitusel tohutu moraalne tugi, teiseks ei ütle ka ämmakad abist naise motiveerimisel ära. Ja oma lapse sündi vaadata olla üks elu suurimatest ja võimsamatest müsteeriumitest. Ning see ei tähenda, et hiljem jääks titega seotud kohustused naise kanda – ei, ka tema tõuseb öösel üles, et last kussutada või mähkmeid vahetada.

Hiljuti avaldati Suurbritannias ka uurimus, mille kohaselt pole siiski meestel sünnitustubadesse asja. Et see pidada hiljem abielule korraliku põntsu panema. Minu viimane näide leiab, et see on absurdsus – ta naine on tema silmis ikka sama seksikas ja kaunis nagu varem.

Mu mees esitas sama uurimuse küsimuse ka tugiisiku loengus Perekooli ämmaemandale. Naine turtsatas ja ütles, et just vastupidi – peresünnitus just tugevdab omavahelisi sidemeid. Isad tunnetavad veelgi otsesemalt, et naise kõhus üheksa kuud varjul olnud olevus on ka nende jagu. „Mees ei ole sünnitusel passiivne kõrvalvaataja, tal on konkreetne roll täita,“ leidis ta ja lisas. „Kui karta, et naine pole pärast sünnituse pealtnägemist enam seksuaalselt atraktiivne, siis polnud ta seda ka varem!“

Mida siis saab mees sünnitusel teha? Kujutan ette, et kõige olulisem abi ja tugi olekski sellel pikal avanemise perioodil. Rahustada naist – ja ma tean, et mulle läheb seda vaja. Olen naljatamisi mehele öelnud, et mul on teda vaja kas või selleks, et ta anekdoote räägiks. Või kas või Švejki ette loeks. Ning kui nn päriselt asjaks läheb, siis tuletada meelde rahulikku hingamist. Abistada ämmaemandat, kelle soovitused võivad naisel väga lihtsalt kahe kõrva vahelt kaugustesse kanduda.

Mu heal sõbrannal jälgis mees avanemise ajal hoolikalt monitore ja arvatavasti päästis oma lapse elu, sest nägi, et tite südamelöögid kadusid järsku ära ning kutsus KOHE abi. Tuli silmapilkne keiser. Teine sõber aitas naisel rahuneda ja vajalikku sünnitusasendit hoida, arvatavasti mistõttu pääses neiu igasugustest rebenditest. Kolmas tupsutas lihtsalt laubalt higi ja sosistas: „Sa oled tubli. Väga-väga tubli.“

Uskuge või mitte, aga just see viimane olevatki kõige tähtsam abiline sünnitusel. Vahet pole, kui kogenud sünnitaja on. Et keegi ütleb naisele, et ta on tubli, et kiidab teda. Seda on mulle tunnistanud isegi ämmaemandad, kel endal kolm-neli last.

Muidugi on naisi, kes ei soovi meest sünnituse juurde. Ma saan ka neist täiesti aru. Igaüks reageerib valule ja pingele erinevalt – kes tahab ergutust, kes võimalust süveneda. „No mida ma võtan teda sinna juurde, vaatab vaid lambanäoga otsa ja teeb mulle lisapinge, mille eest veel muretseda,“ pahvatab hea sõbranna, kah kolm hinge ilmale toonud naine.

Kas mees võtta sünnitusele kaasa või mitte – see tõde hõljub kusagil kõrgemates sfäärides. Peale teemaga tutvumist, loengutes käimist ja põhjalikku vestlust oleme meie oma peres otsustanud igatahes nii: kui asjaks läheb, siis haiglasse saabume igal juhul koos. Ja oleme koos kuni sünnituse konkreetsesse faasi jõudmiseni. Kui Potsataja hakkab end välja keerutama, on tulevase issi valida – kas ta silitab mul pead ja aitab hingetõmbeid ning presse lugeda - või läheb ukse taha. Miskipärast ma ei usu, et ta seda viimast nüüd enam vabatahtlikult teeks...