Enamasti soetavad meie naised endale võimalikult vähe rasedaaja-riideid, sest need on koledad ja neid tuleb kanda vaid loetud kuud. Paljud ei liigu seetõttu üldse kodust kaugemale, sest mujal oma abikaasa vanade dressidega ju nägu ei näita. Noh, minul seda „õnne“ poole — mu kallis kaasa on üsna kõhetu kehaehitusega ja tema riideid saan kanda vaid absoluutses sportlikus tippvormis olles. Ka ei saa ma riideid laenuata sõbrannadelt, kuna olen keskmisest suuremat kasvu.

Tõsi, üsna kaua mul seda muret polnud. Tänu kaalulangusele esimesel trimestril on riided pisukese nööbiajamiseni seni kantavad olnud. Kuid mida tõsisemaks muutub kõhuelaniku põksimine (jookseb 23. nädal), seda rohkem pingulduvad nööbid ja tõusevad särgiääred. Kuid mulle meeldib väljas käia, koduseinte vahel läheksin hulluks. Ka ei arva ma, et ootel naine peaks käima ringi nagu prügikoll, kellegi teise nigelalt istuvate vanade riietega. Mu õnnistatud seisundis keha lausa januneb erksate värvidele nagu vitamiinide järele. Kuid jah, see kõik nõuab raha… Ja veidi nutti.

Mis siis vaja on? Targad rasedakäsiraamatud ütlevad, et sisuliselt on sul vaja kahte paari veniva kõhuosaga pükse — üks ametlikumaks, teine kodusemaks olekuks ja paari lahedama olekuga pikemat toppi-pluusi sinna peale.

Esmalt korraldasin koduses majapidamises suurpuhastuse. Rahatus ja ajaküllus teevad leidlikuks, ironiseerisin mõttes. Miksides meresinise pluusi pruuni tuunikaga ja luust kõrvarõngastega sain ootamatult moeka ühenduse. Fuksiaroosa peenvillane sall aga äratas ellu musta, muidu liiga suure dekolteega kampsuni, mille topilised käised omandasid järsku huvitava ja moeka faktuuri.

Kätš rasedariiete pärast

Kuid minu riidekapp on laiade riiete osas üsna limiteeritud, pealegi pole mul kombeks väga palju hilpe omada. Läksingi pika hambaga poodi, ise palvetades, et soodukad poleks veel lõppenud. Humana võttis mind vastu 50-kroonise kampaaniapäevaga. Jõudsin juba rõõmustada, siis aga leidsin rasedate rõivastange, kus rippus kolm-neli nr 36 ilma kõhuosata hilbukest. Kui kummardusin neid sõrmitsema, sööstsid raisakullidena kohale paar keskealist tädikest. Tõstsin käed, naeratasin vabandavalt ja lahkusin. Äkki neil rasedad tütred, sest neil ma iseloomulikku keskosa muhku küll ei hoomanud…

Ohkasin ja jätkasin jalutamist nn pärisriiete poodi. Mõnesaja krooniga kvaliteetsed, ilma igasuguste kirjadeta mustad dressid — nii juba läheb. Kuigi suu kiskus kõverasse. Minu kui 90ndate alul sirgunu jaoks on dress igapäevarõivana tugeva häbimärgiga ja kuulub vaid spordisaali. Ei, mingeid muid pükse on ikka VEEL vaja!

Põikasin sisse rasedarõivaste poodi. Oo! On pükse, toppe, kleite. Küpse emaliku olekuga müüjatar pakus mulle lahkelt — kas valite uued püksid või teeme teie vanad ümber. Eee. Olemasolevaid ma lõikuda ei tahaks lasta, liiga kaua valisin juba toona sobivat mudelit (ja maksin ka liiga palju nende eest). Proovisin erinevaid nende teksasid, kuid midagi pole teha — minu pikad jalad (sisekülg 95 cm) ei taha neisse ära mahtuda. Küll jääb säär kukekaks, küll hargivahe poole kintsu peale. Ei, ei! Pigem juba lumepükstega ringi rallida ja loota, et kevad tuleb äkiline, et saab kohe retuuside ja kleidiga käima hakata!

Kuid siis tuli ootamatu pakkumine. Priiküüt Helsingisse. Enne kui ma arugi sain, olin ülemere-linnas ja küünarnukkideni moemeka H&Mi lapseootel naiste riietekuhilas. Tuju tõusis, kui sikutasin hunnikust välja ussimustriga puuvillased rasedate retuusid. Midagi nii moekat pole Tallinnas ka isegi kõhututel mitte… Ja siis sain peaauhinna — just SEDA karva vesihallid liibuvad teksad, mida olin viimased kaks aastat vesistanud (ja mida pole minu pikkust Eestisse sattunud).

Pitsid, satsid, troopilised viljad…

Nii saigi mu praktilise stiili selgroog murtud. Uuendamist vajas veidi ka pesusahtel — mis teha, kui A-korv kasvab C-ks. Kes ütles, et noore emme pesu on vormitu ja puuvillane? Mina leidsin küll — tõsi, allahindluste toel taas — üles kauni pitsilise musta ja valge komplekti. Mees vaatas seda kodus õite maia näoga ja tunnustas (poole seljastkoorimise pealt)– “pitsid sobivad sulle”.

Kõik eelnev oli puhtalt praktiline samm — neid riideid — pükse, pesu, — oli mul hädasti vaja ja kõiki neist saab kanda ka pool aastat pärast sünnitust. Pidasin seda ostes spetsiaalselt silmas. Pükstel on reguleeritav vöökoht ja dressidel pael, pesu rinna paljastamist soodustava korviosa ja tugevate õlapaeltega.

<em >Erakogu</em>
Tundub justkui olnuks mul kõik nüüd juba olemas. Aga ei. Mu ostumaraton jõudis finišisse üleeile, mil mulle sattus silme ette jumalik apelsinivärvi poolmantel. A-lõikeline. Selline, milliselt enam silmi ei saanud. Isuäratav, nagu suur mahlane lõunamaa vili. Nagu hüpnoosis panin selle selga. Praktiline meel üritas halada — Mari, mida sa teed? Ega sa SELLE jaoks pole ju säästnud? Laps aga kõksis tunnustavalt kõhus: Just, emme, just sellist vitamiini ongi meile talvelõppu vaja.
Või oli see meelepete?
“Väga ilus,” ütles abikaasa vaikselt ja suudles põsele: “palju õnne sünnipäevaks!”