Kui lapsed kisklevad, ära mine alati vahele

Kui lapsed omavahel riidu kisuvad, on su esimene reaktsioon arvatavasti iga hinna eest see kisa ja kaklemine lõpetada. Samas üritavad vähesed täiskasvanud olukorda läbi lapse silmade vaadata. Lapsele pole oluline, kas huvipakkuv nukk või auto on riiulil või teise lapse käes. Tema ei tunne veel mõistet "omanik".

Rääkida näiteks alla 3-aastaste riidudest ja solvumistest on ilmselt mõttetus. Sellises vanuses lapsed on võimelised tähelepanu keskmes hoidma vaid mingit ühte asja, ning kõik nende konfliktid eakaaslastega keskenduvadki vaid ühele. Nii väikese lapse jaoks pole veel olemas mõistet „omanik“, temal on vaid üks eesmärk – saada see asi kiiresti enda kätte.

Et laps püüab mänguasja endale saada, ei tähenda see veel, et ta on ebaviisakas, kasvatamatu, häbematu jne. Ei, ta on täiesti normaalne laps, oma eale vastavate nõudmiste ja huvidega. Ning pole mingit mõtet pahandada temaga „halva käitumise“ pärast – see ei aita.

Ometi tuleb sellele reageerida. Kõige targem, mida vanem teha võib, on istuda oma lapse juurde ning pöörata tolle tähelepanu teisele lapsele, pakkuda talle mõnda teid mänguasja, anda nõu, kuidas võiks sellega mängida, ning mis veel parem, kuidas mängida kahekesi koos.

Süüdlasi ei olegi

Kui õhus on siiski tunda tõelist kaklust, siis on vanematel kindlasti tarvis vahele segada ning jõmpsikad lahutada. Seejuures ei tasu nendega riielda ega neid karistada. Lapsed lihtsalt ei tea veel sobivamaid võtteid suhete klaarimiseks.

Kui aga täiskasvanud valavad veel õli tulle, riieldes „süüdlasega“, siis leiavad lapsed kiiresti teise väljapääsu konflikti jätkamiseks – viskavad liiva näkku, tõukavad, hammustavad...

Kui olukord pole eriti kriitiline ning kaks last lihtsalt tirivad ühte ja sama mänguasja erinevatesse suundadesse, võib püüda neid kõrvalt jälgida ning end mitte vahele segada. On küllaltki tõenäoline, et nad ise leiavad olukorrast väljapääsu ning lähevad rahumeelselt laiali. Ka nii omandavad lapsed üht-teist väärtuslikku, nimelt saavad nad kogemuse probleemi lahendamiseks.

Muide, on täheldatud, et lapsed, kellel ei lastud eelkoolieas iseseisvalt konflikte lahendada, ei oska seda veel ka noorukieas.

Ülaltoodud nõuandeid võib kasutada vanemategi laste puhul. Kui laps tuleb pärast riidu pisaraid valades ema juurde, peab loobuma epistli lugemisest. Vanemlik viha ei aita lapsel õppida lahendama elus ette tulevaid vältimatuid konflikte. Karistamine aga tekitab vaid tormilist vastuhakku.

Vanematel tuleb nuttev laps rahulikult ära kuulata. Kui ta veidi rahunenud on, tasub rääkida sellest, miks tema arvates teised konfliktist osavõtjad just nii käitusid ning mida nad võisid tunda.

See „täiskasvanud“ vestlus ei pruugi anda silmapilkset efekti. Kui aga kujuneb välja harjumus mõelda sellisel teemal, on küllaltki tõenäoline, et veidi kasvades õpib laps teiste inimestega läbi saama ning mõistma nii iseennast kui ka teisi.

Tundeid ei saa keelata

Kord tulid psühholoogi juurde vanemad, kes olid meelt heitmas oma 5-aastase poja ja 3-aastase tütre pidevate riidude tõttu. Et sellises olukorras selgusele jõuda, soovitavad psühholoogid lastele ... mänge mängida.

Antud juhul oli mänguhunt isa, jänes aga ema. Veel elasid selles peres kutsikas, kes sündis varem, ja kassipoeg, kes sündis hiljem. Ja siis selguski, et kutsikas ei armastanud kassipoega sellepärast, et ema ja isa pöörasid tollele rohkem tähelepanu.

Poiss teadis loomulikult, et peab õde armastama, et kakelda on inetu, kuid ei suutnud oma vihaga midagi peale hakata. Mängus ei keelanud keegi tal negatiivseid emotsioone tundmast – seda ei teinud ju otseselt tema, vaid väike mängukoer, kes lõpuks peksis kassipoja läbi, viis kaugele metsa ja jättis sinna maha. Pärast seda tuli ta koju tagasi ning jäi isa ja ema ainsaks lapsukeseks.

Loomulikult tuli loole järg. Koerake hakkas kassipoja järele igatsust tundma ning mõtles, et tollel on hirm ja ta on metsas nii üksinda ning teda tuleb ilmtingimata päästma minna. Kutsikas tõigi kassipoja koju ja pani ta hoolitsevalt magama. Ning see on ka arusaadav: armastus õekese vastu oli poisis alati olemas olnud.

Vanemad peaksid mõistma, et tundeid on täiesti võimatu ära keelata. Seetõttu tuleb neid vajadusel ümber suunata ning lubada neid valla päästa sellisel kujul, et keegi kannatada ei saaks. Siin võivad abiks olla näiteks joonistused, mis kujutavad lahinguid. Vahel aitab, kui lasta tigedaks saanud lastel ühel ajal peksta patja, teine teiselt poolt, või siis joonistada paberile sõjanooli, mis on teineteise vastu suunatud.

Et oleks vähem võimalusi kadedust tunda, tuleb kindlasti igale lapsele rääkida, kui hea ta on ning kuidas te teda armastate. Pingeid laste vahel aitavad maandada ka olukorrad, kus vanem õpetab midagi väiksemale.

Lapsed õpivad meie käest

Mõtlematult pillatud ja juba unustatud sõnad, et keegi lastest on halb (rumal, räpane jne), korjavad lapsed lausa õhust üles ning konfliktide põhjus ongi käes. Üleliia suur tähelepanu võõra lapse vastu võib aga tekitada armukadedust teie enda lapses. Lapsed õpivad meilt kõike – sõbrustama „kellelegi kiuste“, nõrgemale liiga tegema ning solvuma „kogu eluks“. Ka andestamist ja suuremeelsust võivad nad õppida üksnes meilt.

On lapsi, kellel pole raske suhelda mitte ainult eakaaslastega, vaid ka vanemate, kasvatajate, õpetajate ja teistegi täiskasvanutega. Igal sellisel juhul peab täiskasvanu alustama iseendast. Ning tema ülesandeks on selgusele jõuda, mis lapsega lahti on. Sageli juhtub ju sedagi, et laps reageerib negatiivselt sellele, mille peale täiskasvanu ei oska tullagi.

Allikas: Moi Rebjonok