Kui naisel pole lapsi, siis pole tal midagi?

Olen viljatu. See on lühike, kuid suuretähenduslik fakt, millega olen nüüdseks jõudnud leppida. Esimestel aastatel võttis stress ja viljatusravi minult ja abikaasalt kogu energia, kuid nüüd, neli aastat hiljem oleme me leppinud, et meist ei saa lapsevanemaid.

Arvasin, et see on isiklik valik, mis ei puutu mitte mingil määral teistesse, kuid näib, et minu lastetusest on saanud üleüldine probleem terves mu tutvusringkonnas. Mu mitme lapsega sõbrannad vaatavad mind selle kohutavalt ebameeldiva haletsevalt kaastundliku pilguga ja korrutavad, kui kahju neil ikka on. Iga selline hetk on nagu soola haavale riputamine ning paneb mind kahtlema nende inimlikkuses… Sa tead, et su sõbranna kannatab ja on õnnetu, kuid ometi viid sa ta kurbuse põhjusele pidevalt tähelepanu.

Teine grupp tuttavaid on lõputud entusiastid, kes otsivad Internetist materjale viljatuse kohta, saadavad mulle linke… Isegi uurivad, miks me lapsendamisele mõelnud pole. See on nüüd koht, kus saan kaela kõigi õrna hingega inimeste kisa ja kära, kuid lapsendamine on minu ja mehe jaoks välistatud. Me tahame kas oma või üldse mitte ning see jäägu meie isiklikuks otsuseks, kus mingit vaidluspinda pole. Olen neile entusiastidele seletanud, et pole vaja enam rabeleda, olen oma otsuse teinud… Kuid seda ei austata.

See paneb mind mõtlema kõigile neile naistele, kes omal valikul lastetud soovivad olla. Kuidas saavad nemad hakkama maailmas, kus ollakse arvamusel, et kui naisel pole lapsi, siis pole tal midagi. Tal peab peas mingi häda olema, miks ometi ei taha ta oma “loomulikke kohustusi” täita? Kuna olen nüüdseks titemõtted peast heitnud ja seega veel rohkem oma tööle ja karjäärile pühendunud, siis olen vaikselt hakanud ka mõistma neid naisi, kes ei soovigi kunagi lapsi saada. Tõsi, ma annaks kõik, et saaksin sünnitada kasvõi ühe järeltulija, kuid seda ei juhtu. Seega olen hakanud kõiki lõputuid võimalusi, mis ootavad lasteta inimesi…

Ma ei leia, et see, kas keegi saab lapse või mitte, oleks kellegi teise probleem. Mõni ei jõua ära oodata, et saaks terve toatäie lapsi sünnitada, mõni usub, et see ongi tema püha kohustus. Aga on neid, kes nii ei tunne või paratamatult ei saa seda “kohustust” täita. Ma soovin, et need inimesed jäetaks rahule. See on nende valik või saatus ning uskumine, et lasteta naisel ei olegi justkui midagi, ta polegi justkui naine… See on kohutav.