See on hetk, kus vanematel ja lastel seisab ees lahkumise protsess.

Kõik kõige parem lastele

„Olen sind kasvatanud, öösiti sind valvanud, sina aga …“ Küllap on selline mõtteviis omane paljudele emadele, kui täiskasvanud laps valmistub pesast lahkuma.

Paljude põlvkondade vanemad on võtnud omaks kahtlase väärtusega tõe: „Olla lapsevanem, tähendab ohverdada end laste heaks!“ Ent just nüüd saab täiskasvanuks see põlvkond, kelle pärast tegid vanemad tõelisi kangelastegusid nii poliitilise kui ka majandusliku ebastabiilsuse ajal. Nendes peredes, kus ka kriisi ajal õnnestus hästi elada, jäid emad töölt koju, et end täielikult lastele pühendada ega traumeerida neid lasteaeda viimisega. Vähem õnnestunud peredes viibisid emad ööpäevaringselt tööl, et vaid kindlustada lastele pilvitu lapsepõlv. Nüüd aga paistab nii, nagu oleksid lapsed oma vanemate ees võlgnikud.

Kes, kellele võlgneb?

Sellest pole kombeks rääkida. Ei hakka ju vanemad lapsele tõsimeeli arveid esitama, arvutades käest lastud karjääri, stressi või raisatud aja rahaks ümber. Ent siiski elab vanemates võla tunnetamine. Selle tulemusena nõuab vanem põlvkond sageli endalegi teadvustamata kompensatsiooni. Näiteks üritab regulaarselt noort peret „kontrollida“ ning anda nõu seal, kus seda ei küsita. Vahel aga kasutab ahastavalt ülaltoodud etteheiteid –„ olen sind kasvatanud, sina aga …“
Seejuures juurdubki lastesse sügav veendumus, et nad jäävad elu lõpuni võlglasteks inimestele, kes neile on elu kinkinud. Võib täheldada, kuidas noored inimesed saavad üha hiljem täiskasvanuks. Nad elavad ikka koos vanematega, saavad neilt rahalist toetust või, kui elavadki iseseisvalt, võtavad otsuseid vastu ainult vanemate nõusolekul. Paljudele on see tõesti mugav. Ent võib eeldada, et alateadvuslikult hiline täiskasvanuks saamine on omamoodi viis oma võlga tasuda.
Mida hiljem otsustab laps täiskasvanuks saada, seda kauem lükkab ta edasi valuliku lahkumise hetke. On perekondi, mil see hetk ei saabu iialgi.

Tahaks „nagu oli“.

Laste täiskasvanuks saamine on üks nendest perioodidest perekonna elus, mil saabub aeg muutuda ning vastastikuse tegevuse süsteem ümber seadistada. Aja loomulik kulg või ettenägematud sündmused võivad tugevalt mõjuta vastastikuseid suhteid sugulaste vahel ning seada nende ette uued ülesanded. Kui perekond on võimeline adekvaatselt reageerima objektiivsetele muutustele, siis võib seda nimetada terveks ja tugevaks pereks.

Kahjuks on enam levinud olukord, kus peresüsteem üritab kõigest väest hoida esialgset tasakaalu. Seetõttu peetakse last, ükskõik kui vana ta ei oleks, ikka mudilaseks. Teda üritatakse tõmmata oma „tiiva alla“, teda tahetakse kaitsta ja kasvatada.

Vahel püsib vanemate abielu üksnes laste najal. Ning nende tahtmatus lasta lapsel lendu tõusta võib olla tingitud hirmust jääda silmitsi oma abieluprobleemidega. Vanavanemate jaoks muutuvad lapselapsed aga ainsaks põhjuseks tunda end vajalikena ning suhelda oma isiklike, ammu juba täiskasvanud lastega.

See, et ei olda valmis oma lapsi lahti laskma, on üpris loomulik. Mõtlematu oleks siin süüdistada üksikuid pereliikmeid. Sellesse protsessi on kaasatud kogu perekond, sealhulgas ka need, kellele ei meeldi kujunenud olukord üldsegi.

Süda nõuab muutusi

Olukord võib aga kujuneda teiseks, kui muutuma hakkab kasvõi üksainus pereliige. See ei ole lihtne. Tuleb hakkama saada survega ja pealesunnitud vastastikuste suhetega. Oluline on näha toimuvast võimalikult laia pilti. Kogu süsteem tuleb ümber teha, kui kõik selle osapooled tahavad kokku jääda. Reeglina tõuseb väljakutse muutusteks just selle ette, kes tunnetab enesel kõige rohkem vananenud suhete taaka. Erandiks on väikesed lapsed, kes oma psüühika haavatavuse tõttu tunnetavad patoloogilisi protsesse perekonnas kõige rohkem, ent seejuures pole võimelised neid mõjutama.

Vanemate ja täiskasvanud laste vahelise konflikti olukorras pöördub psühholoogilt abi paluma sagedamini noorem põlvkond. Noori inimesi häirib, et vanemad pidevalt nende ellu sekkuvad. Ent lihtsa põgenemisega pesast asja ei paranda. Kui täiskasvanud laps lihtsalt katkestab suhted vanematega, ilma et oleks nendega probleemid läbi arutanud, on suur tõenäosus, et tulevikus hakkab ta kordama samu vigu oma isiklikus abielus ja oma isiklike lastega.

Allikas: Psihhologija, mai-juuni, 2017