Kiusamine ei tähenda ainult narrimist, kaklemist või sõpradest kaugenemist. Need kõik on üles kasvamise normaalsed osad, mil lapsed õpivad nii enda kui ka teiste tunnete maailmas navigeerima. Otseselt kiusamine on aga selgelt omakasupüüdlik ja suunatud negatiivne käitumine, mis on tihtipeale varjatud ja loodud just selleks, et õelust edasi kanda. Just neil põhjustel võib vanematel tihtipeale olla keeruline aru saada, kas nende last kiusatakse või on nende laps hoopis ise kiusaja rollis. Kui vanemad aga ei suuda kummaski suunas kiusamist ära tunda, on neil peaaegu võimatu oma lapsi aidata.

Psühholoog Roseanne Lesack sõnab, et tema arvates ei märka vanemad selliseid olukordi kuigi tihti. „Kui palju näevad vanemad tegelikult nende laste suhtlust kaaslastega? Enamik neist olukordadest leiavad aset koolis, mänguväljakul või trennis.“

Kiusamine muutub intensiivsemaks, kui vanemad ei saa sekkuda. Just seetõttu võib küberkiusamine olla veel kõige ohtlikum — või kui kiusaja suudab usutavalt oma käitumist eitada. Vaja võib minna ohvrite või teiste klassikaaslaste tunnistusi, et kohutav olukord päevavalgele tuua. Samas võib ka kiusatavatel lastel olla raskusi olukorrast rääkimisega. Nad võivad tunda piinlikkust, väsimust või isegi seda, et nad väärivad kiusamist. Kui otsesed märgid puuduvad, võib vanematel olla keeruline lastelt otsest infot saada.

„See võib olla kõige keerulisem just põhikooli laste vanemate jaoks, kuid kõige olulisem on lihtsalt olla oma laste jaoks olemas ja kohal,“ ütleb Lesack. „Jah, on väga õhuke piir kontrolliva ja kohal oleva lapsevanema vahel. Sa ei taha oma last ka uurivalt küsitlema hakata, mis negatiivseid emotsioone taasäratada võib.“ Parim viis lapse hingeeluga kursis olemiseks on lihtsalt temaga aega veeta — samas mitte vestlust domineerida, vaid lihtsalt kohal olla. „Võid lapsega koos näiteks süüa teha, koristada, raamatuid lugeda või joonistada. Lapsel võib oma tunnete ja mõtete mõistmine veidi aega võtta ning vanemad ei tohiks teda selleks sundida.,“ ütleb Lesack.

„Kui sa küsid pidevalt küsimusi, vastab laps sulle alati midagi, aga see ei pruugi olla vastus, mida sa otsid,“ soovitab Lesack. „Sa tahad teada, mida ta mõtleb. Kui sa aga küsid pealiskaudseid küsimusi lihtsalt küsimise pärast, ei jõua sa kunagi sinna.“

Sama keeruline võib olla vanematel ka aru saada, kas hoopis nende lapse puhul on tegemist kiusajaga. Ei ole just loogiline olukord, et kiusaja kiusatav talle lihtsalt külla mängima tuleb. Samas ei pruugi laps isegi aru saada, et ta on kiusaja. Tema jaoks võib olla tegemist naljaga või ta võib arvata, et teine laps väärib sellist käitumist ning ta on toksilise käitumise kelleltki teiselt üle võtnud.

„Enamasti veedavad kiusajad aega teiste kiusajatega,“ hoiatab Lesack. „Just seetõttu on äärmiselt oluline, et vanemad teaksid, kellega nende laps aega veedab. Kas need lapsed on hea mõjuga? Kas nad on viisakad? Kas nad tunduvad mõistlikud?“

Vanemad peaksid samuti arvesse võtma seda, kuidas nende laps kohtleb oma õdesid-vendi ja sugulasi. See võib küll nõuda põhjalikku keskendumist ja pisiasjade märkamist, kuid see, kuidas nad kodus endast nooremaid kohtlevad võib valgustada seda, kuidas nad käituvad oma kaaslastega väljaspool.

Ükskõik, kas kindlaks peab tegema kiusatava või kiusaja, mõlemad neist teadmistest võivad olla lapsevanematele keerulised märgata. Kahjuks või õnneks on see aga üks lapsevanemaks olemise osa. Loomulikult võivad siin abiks tulla ka õpetajad, sugulased või isegi terapeudid, et aidata nii kiusajatel kui kiusatavatel taastuda, kuid lõplik vastutus on siiski vanematel endil.

Kuidas märgata kiusamist?

  • Ära sunni last rääkima. Selle asemel veeda temaga koos aega ja anna talle mõista, et ta saab sind usaldada.
  • Jälgi tema olemust. Kuidas kohtleb sinu laps teisi omavanuseid? Kuidas kohtlevad sõprade vanemad sinu lapse sõpru?
  • Jälgi teda kodus. Kuidas kohtleb laps oma sugulasi? Statistiliselt algab kiusamine just õdedest-vendadest.
  • Missugused on tema sõbrad? Kiusajad kipuvad olema teiste kiusajate sõbrad.


Allikas: Fatherly.com