Ta tahab kogu aeg oma asju näidata, oma joonistusi, oma lemmikvideot youtube-st, oma uusi mänguasju, rääkida oma jutte. Ma tõesti ei viitsi kuulata. Ma olen nõus tegema ühte neist asjust, olema korraks viisakas tädi ja pöörama lapsele viis minutit tähelepanu. Aga mitte nii, et ma tegelengi kogu aeg selle lapsega. Kui nad meile külla tulevad, sama lugu. Eks ma saan vahepeal hinge ka tõmmata, kui on teisi külalisi, siis see laps on kordamööda kõigi kallal.

Aga öelge, mida teha? Ma tahaks kuidagi nii selle olukorra lahendada, et oleks eluks ajaks lahendatud ja see laps ei tüütaks mind enam edaspidi. Kas teie selle lapse vanematena solvuksite, kui ma ütleks, mida mõtlen: et ma ei viitsi sinuga rääkida ja ma tulin hoopis su vanematele külla, mine mängi oma asjadega ja jäta täiskasvanud rahule?

Milline oleks viisakas käitumisviis, aga samas piisavalt mõjus, et lapsele kohale jõuaks?