Lõpetagem siiski poeetilised võrdlused ning vaadakem otsa karmile eluproosale. Kuni laps kasvavad, ehmatab ta meid oma ebaadekvaatse käitumisega vähemalt neli korda.
Kõigepealt umbes aastaselt, kui oma õigusi taga ajades veeretatakse end hüsteeriliselt mööda põrandat.
Siis 3-aastaselt, kui hakatakse äkki kõike vastupidi tegema.
Seejärel 6-7-aastaselt, pannes meid punastama oma tobeda veiderdamisega.
Ja lõpuks 13-aastaselt, kui muututakse puberteediea õelaks monstrumiks.

Pedagoogikas ja psühholoogias nimetatakse neid lapse arengu staadiume ealisteks kriisideks ning neid on juba pikka aega uuritud. Enamik lapsevanemaid teab ja on kuulnud siiski vaid ühest — kurikuulsast „üleminekueast“.
Ülejäänuid seletatakse millega iganes: ebaõnnestunud geenidega, vale kasvatusega, halva ümbrusega jne. Samas on koolieelsed kriisid lapse elus vägagi tähtsad, kuna annavad tunnistust lapse normaalsest arengust.

Kriisid: millal ja milleks?

Sõna „kriis“ ei tähenda tegelikult midagi hullu. Kreeka keeles tähendab see „murdemomenti“. Tuleb nõustuda, et selles peitub isegi teatav optimism: murdub ning kõik on taas kord hästi. Tavaliselt nii ka läheb — lapse areng ei toimu sujuvalt, vaid hüpetena. Kriitiline aeg vaheldub alati rahulikuma ja stabiilsema perioodiga, mis püsib kuni järgmise kriisiajani. Mõned vanemad ei märka üldse neid sõnakuulmatuse hetki. Nad lihtsalt arvavad, et ilma kapriisideta last polegi olemas. Teised aga tõstavad ahastuses käed üles… Ning see on just see hetk, mil appi võib tulla… pedagoogika.

Seda sõna ei tasu peljata. Varustatuna teadmistega selle kohta, millised muutused peavad lapsega toimuma, kui vanalt ja miks, võib alati leida väljapääsu ka esmapilgul kõige lootusetumana näivast olukorrast. Teisiti öeldes kriis ei ehmata teid, kuna tunnete „vaenlast“ juba näo järgi. Enamgi veel — te teate nüüd, et kriisid pole tegelikult mitte vaenlased, vaid vastupidi, abilised lapse arenguteel. Igaüks neist on kutsutud tõstma last uuele tasandile, õpetades talle hädavajalikke oskusi.

1-aastane. Väljumine imikueast

Kriisi deviis: Ma olen olemas!

Mis toimub aastaseks saanud lapsega? Voodis lebavast üsna tagasihoidlike soovidega beebist muutub ta tõeliseks väikeseks inimeseks, kes püüab teha kõike seda, mis väikesele inimesele on ette nähtud — käima, rääkima ning oma arvamust avaldama.

Kriisi olemus

Raskused ja konfliktid peituvad uutes algatustes.
Kõiki kolme eelnimetatud oskust omandab laps raskustega, kuna ta alles õpib.
Õppinud liikuma ühest kohast teise, saab laps võimaluse ligi pääseda paljude huvitavate asjade juurde, mis on talle hädavajalikud rahuldamaks oma uudishimu. Samal ajal sellega tekib aga suur hulk keeldusid.
Sel etapil kasutab laps nn autonoomset kõnet (vähesel hulgal katkendlikke sõnu, mis on arusaadavad vaid pereliikmetele). Seetõttu ei suuda ta täiskasvanutele arusaadavalt seletada, mida ta tahab.

Kuidas ilmneb ning miks

Laps ei mõista, miks teda keelatakse ning väljendab seetõttu tormilist protesti. Kisa ja põrandale viskumine näivad talle ainsate võimalustena olukorda mõjutada.
Kuna laps hakkab end ümbritsevast maailmast eristama, jõuab temani ka arusaam, et eksisteerib emast eraldi. See teadmine aga kutsub esile ülima kiindumuse (laps kardab üksinda jääda ning ei lase ema isegi mitte tualetti).
Kogu see olukord häirib last. Ta tunnetab pidevat pinget ning keeldub seetõttu täitmast ka kõige tavalisemaid ülesandeid — jalutama minemast või söömast, ei taha magama jääda jne.

Mida peaksid vanemad tegema

Tundes kriisi olemust on sellega lihtne hakkama saada. Lapsele tuleb sel raskevõitu üleminekuajal toeks olla ning lubada oma iseseisvust tunnetada.
Laps ei tohi tunnetada kõikelubatavust. Selles eas peab ta teadma sõnapaari „ei tohi“ ning tal peab olema teatav kogus kindlaid keelde (pliiti ei tohi sisse lülitada, ei tohi võtta tulemasinat jms).
Teisalt ei tohi lapse tegevust igal sammul piirata. Väikesel peab olema ruumi oma tormiliseks tegevuseks.
Andke lapsele eraldi kapp või mänguasjakast, kus tema on väike peremees.
Temaga pole mõtet riielda ka lõhutud mänguasjade ja teistegi esemete pärast. Ta ei saa veel aru, miks see halb on, kui ühest mänguasjast saab korraga mitu.
Kui laps jonnib, ei tohi teda sundida, vaid tuleb hoopis üle kavaldada (juhtida tähelepanu mujale, hakata muudel teemadel rääkima, kasutada „teie häälega rääkivaid mänguasju“ jne).
Kui laps tahab teid pidevalt enda kõrval näha, ärge lahkuge kodunt eriti kauaks ajaks. Parem on see periood välja kannatada, et lapsel ei kinnistuks mõte, et „ema võib kuhugi ära kaduda“.

3-aastane. Püüd olla iseseisev

Kriisi deviis: Mina olen olemas ja nemad on olemas

Kriisi olemus

See on laste kriisidest kõige ägedamini väljenduv. Ühelt poolt eraldub laps oma vanematest psühholoogiliselt (muutub sõna otseses mõttes omaette isiksuseks), teisalt jääb ta faktiliselt nendest sõltuvaks ning vajab meeleheitlikult ema-isa armastust. Kui raskelt kulgeb 3-aastase kriis, sõltub vanematest. Kui nad tunnetavad õigel ajal, et laps on kasvanud ning vajab teistsugust suhtlusstiili ega hakka teda takistama aktiivsuse ja initsiatiivi ilmutamisel, ei pea laps oma iseseisvuse eest võitlust pidama, kulutades seejuures närve nii endal kui ka teistel.

Kuidas ilmneb ning miks

Selle kriisi põhiolemus seisneb selles, et laps ei vastanda ennast ainult oma vanematele, vaid kogu maailmale. Ta otsekui õpiks konfliktis olemist kõige ja kõigiga, öeldes alati „Ei!“ ning jälgides reaktsiooni. Kangekaelsus on kolmeaastase peamine joon. Selle abil saadab ta täiskasvanutele signaali, et endine suhtlussüsteem on vananenud ning on aeg uuele üle minna.

Mida vanemad peaksid tegema

Kõige tähtsam on õigesti suhtuda kõikidesse nendesse mässulistesse iseloomujoontesse. Kui laps on kangekaelne ja isemeelne, siis on see hea ning võib tulevikus saada visa ja kindla iseloomu aluseks. Seda muidugi juhul, kui te teda ei takista.
Ärge püüdke olla lapsest kangekaelsem. Ärge üritage tema tahet murda. Kui on võimalik, tehke talle järeleandmisi, andes mõista, et austate tema arvamust.
Lubage tal võimalikult sageli ise otsuseid vastu võtta.
Aidake lapsel iseseisvust ilmutada — ärge tehke tema jaoks seda, mida ta võib ise teha.
Ärge kunagi öelge lapsele, et ta on väikene. Vastupidi, rõhutage, et ta on juba suur.
Õpetage last mängima „täiskasvanud elu“ (las ta ostab mängult asju poest, valmistab süüa jms).
Mõelge lapse jaoks välja „ametlikke“ agressiivsusest väljumisvariante: liikumismängud, padjasõda.

7-aastane. „Peaaegu täiskasvanu“

Kriisi deviis: Milline ma olen?

Tavaliselt on see seotud lapse kooliminekuga. Just koolis toimuvad temaga tähtsad psühholoogilised metamorfoosid. Harjumuspärane mängu motivatsioon asendub täiskasvanulikuma teadmiste omandamisega.

Kriisi olemus

6-7-aastane laps tunnetab end juba isiksusena. Ta analüüsib oma käitumist, teadvustab oma tundeid. See on sotsiaalse adaptsiooni aeg, mil testitakse lapse võimekust võita kaaslaste austus.

Kuidas ilmneb ja miks

Sellises vanuses laps pole enam see puhas, naiivne ning lapselikult vahetu olend, kes ta enne oli. Nüüd hakkab ta mitmesuguste asjade üle järele mõtlema, käitumine muutub küllaltki keeruliseks.
Laps hakkab üht-teist varjama.
Alateadvuslik pinge võib hakata ilmnema kõige erinevamal moel (agressiivsus, ärrituvus, kinnisus jms).
Lapsel võivad tekkida mitmesugused hirmud (pimedusekartus, hirm üksinda koju jääda).
Vanemad ei ole enam vaieldamatud autoriteedid.

Mida peaksid vanemad tegema

Vahel möödub taoline kriis vanemate jaoks märkamatult. Kui aga lasta lapsel oma probleemid enda sees hoida, võib see tekitada neuroosi. Seetõttu tuleb selles vanuses laste suhtes olla eriti tähelepanelik.
Toetage aktiivselt lapse initsiatiivi ja iseseisvust.
Ärge karistage teda ebaõnnestumiste pärast.
Andke lapsele võimalus oma teadmistejanu kustutada.
Igasuguste suhete klaarimise tulemus peab olema alati üks — sa oled hea ning sul tuleb kõik välja.

Kommentaar

Kui lapse käitumine ei vasta teie soovidele, siis pole see tingitud sellest, et ta halb on. Kõigeks on omad sisemised põhjused. Lapsevanema ülesanne on aga nendest aru saada. Olge kaval, püüdke mõnedki asjad naljaks pöörata, ainult hoiduge lapsega konflikti minemast. Laps ainult teeskleb, et on türann — tegelikult on ta väga üksildane ja kaitsetu. Ning üksnes lapsevanemad võivad talle rõõmu ja rahu pakkuda.
Suhtuge kriisidesse positiivselt. Et tõusta järgmisele tasemele, tuleb pingutada.

Allikas: SamaJa