Laps — moekas iluvidin

 (148)
Laps — moekas iluvidin
Corbis/Scanpix

Juhtusin ühes naistefoorumis lugema teemat, kus autor rääkis südamelt ära kõik oma kõhklused seoses lapsesaamisega, kuidas talle pakuti tasuvat tööd, mida ta kardab vastu võtta, kuna soovib väga oma esimest beebit. Kojujäämisega aga kaasneksid uued mured: kas mees on nõus sellega ja mis põhiline, mees jõuab ehk temast karjäärilises mõttes ette!

Te oleksite pidanud lugema neid vastukajasid: „Sinusugused isekuse etalonid ei vääri üldse emaks saamist! Tule taevas appi, mis siis on, kui mees jõuab ette? Kas arvestad edaspidi kõiki lapsega kodusoldud päevi rahaks?” Märkusi oli väga palju ja need olid äärmiselt inetud.

Vahest olen siis minagi see isekuse etalon, sest tahes tahtmata pean tolle teemaalgatajaga nõustuma, sest tegelikult on esmatähtsad siiski rahalised võimalused. Kui minu mees ei ole miljonär ja ei ole nõus mind üleval pidama, on mul vaja korralikku palka, et hiljem saada ka kopsakat vanemahüvitist. Seega miks mitte vastu võtta kõrgem ja tasuvam ametikoht. Ma ei näe selles mingit eelistust, sest tegelikult tahame me kõik pakkuda oma lastele parimat, paraku on inimesi, kes siiamaani ei suuda mõista, et titad ei vaja AINULT ema armastust ja hoolt!!!

Neile on vaja oma kodu, oma tuba, oma voodit, oma mänguasju, oma riideid, turvatoole, vankreid, lutte ja pudeleid ja süüa-juua. Hiljem lisanduvad lasteaiad, koolid, laagrid, huviringid, reisid ja väljasõidud. Ma võin väga väga endale last soovida, aga ma pean olema kindel, kas suudan talle seda kõike pakkuda.

Jälle meenub üks teema foorumist: palju maksab vastsündinu? Sisu oli selline, kui palju umbes kulub raha beebi peale ja siis kõik agaralt vastasid, et 1000 ja 3000 ja 7000 krooni jne. Mul ei jää muud üle kui käsi laiutada justkui oleks laps mõni hirm-moodne aksessuaar või lemmikloom (nagu Paris Hiltoni koer näiteks, kes vahepeal ära kadus), sest viimasel ajal kõik muudkui tahavad seda.

Mõtlen kurbusega, et mis saab siis kui see moevool peatub: kas kaotatakse need toredad beebid ka ära nagu juhtub enamiku trendiasjadega. Mäletan oma lapsepõlvest sellist mänguasja nagu Tamacotchi (vabandan, kirjapilt võib olla teistsugune). Väike taskuskantav elektronmäng, kus tuli valida endale loom (koer, kass, uss, lammas või midagi muud sellesarmast) ja siis pidi tema eest hoolitsema, söötma ja mängima ja „kakat” tuli ka koristada. Kõigil mu klassikaaslastel ja sõpradel oli see vidin ja tunni ajal ajas õpetajat väga vihale kui taskutes mingid piiksumised hakkasid: loom tahtis süüa.

Aga ei läinudki väga palju aega mööda kui keegi enam ei viitsinud oma Tamacotchi eest hoolitseda ja lõpuks surid meil nad kõik ära…ekraanile ilmus pilt hauakünkast ja ristist, mida me üsna ükskõikselt vaatasime. Loomulikult on vale võrrelda pisikest suurte siniste silmadega beebit ühe jaapanlaste elektronmänguga, kuid minu arust on liiga palju neid „ise kasvanud” ja „ise toimetulnud” inimesi: ära ole trendikas ja ära soeta endale last kui Sul hiljem pole temaga aega tegeleda või raha, et kasvatada! Vanasti, siis kui meri oli sinisem ja rohi rohelisem, saadi lapsi, sest esiteks puudusid hormoontabletid, kondoomid, Evra plaastrid, pessaarid ja muu träni ning teiseks soovisid kaks inimest tuua ilmale oma armastuse vilja-lapse, tõestuse, et nad on igavesti koos ja seotud.

Praegu olen lisaks eelpool mainitule märganud ka „pensionisamba” fenomeni, mis lühidalt lahtiseletatuna tähendab seda, et saavad kokku rikas (vana)mees ja ilus naine. Nad hakkavad koos elama, sest naisele võimaldatakse kõik, millest ta eal unistanud on, loomulikult peab ta leppima sellega, et ei TOHI enam oma sõbrannadega väljas käia, vähemalt mitte üksi, peab ära kannatama mehe kõrvalehüpped, sõimu ja vahel ka rusikahoope. Kuid ometigi on nad koos ja niiiiiiiiiii õnnelikud.

Kaval naine abiellub sellise mehega. Kavalam naine laseb endale lapse teha, sest mis on jagatud vara selle kõrval, mida läbi lapse saab nõuda! Ja saamegi endale pensionisamba, mis on kindlam ja tugevam kui ükski pank meile pakkuda suudaks.

Ma ei kavatsegi selliseid naisi hukka mõista, vastupidi, respect woman…ja mulle nii meeldib vaadata neid beebisid, kes juba maast madalast on riietatud Versace-sse, Dolce&Gabbanasse või Baby Cavallisse ja magavad vankris, mis maksab kümneid tuhandeid kroone või sõidavad ringi emme CLS-i esiistmele kinnitatud turvatoolis. Kellele on vaja emapalka kui meil on rikkad mehed, keda lüpsta!

Seega, hoolimata sellest, et Eesti rahvastik hakkab vaikselt kasvama ja kõikjal võib näha lapseootel naisi või kärudega mammasid, kes üsna tihti võivad vankrit relvana kasutada (eriti allahindluste ajal kaubamajades), on sellel beebibuumil kuidagi halb mekk juures. Elagu kommertslik ühiskond, kus kõigil peab olema naabrist parem ja ilusam auto, maja ja laps!